Rebin ennast ribadeks

Miks on nii,et kurbus tuleb alati kuidagi kuhjaga ja rõõmu on vaid killukesed. Alles üleeelmine nädal olin õnnelik aga see nädal on kurbus jällegi haaranud mind endasse. Millest see tuleb, seda tean mina. Eriti raskeks teeb asja veel see,et kui räägid oma tunnetest inimesele,kes peaks sind mõistma või vähemalt võiks, siis saad vastukajaks vaid mõistmatust. See aga tähendab,et ma olen ikkagi üksi. Mis sest,et inimesi on minu ümber nii palju, ka praegu on ruum pungil inimestest ja nende häältest. Mina aga ei saa neist kellegagi jagada oma tundeid ja mõtteid,sest tean juba ette,et mind ei mõistetaks.
Lubasin ühele tuttavsõbrale (vähemalt tahaks loota,et meist saavad sõbrad),et üritan leida tänases päevas killukese rõõmu. Raske saab see olema aga üritan ikka. Väiklane jutt on minu ümber, mitte midagi tähendav ja ütlev. Aga vähemalt mind märgatakse-hea seegi.