Sõpradest ja sõprusest

Täna hommikul hakkasin mõtisklema sõpruse teemal. Mulle tundub, et sõprus on väga habras asi...ning see võib nii kergesti mõraneda või isegi puruneda.
Miks on see nii, et mõne vana sõbraga ei leia enam ühist jututeemat? Olen niimoodi kaotanud 2 sõpra ja tundub, et ka kolmas sõber tüürib selles suunas. Ja mul on valus....valus, et kunagi nii tähtis inimene minu elus lihtsalt kaob...hajub....ja me ei suhtle enam...me ei helista enam...me ei räägi isegi msnis enam....aga miks???
Mulle tundub, et asi pole mitte ainult minus vaid ka temas....äkki peaks lihtsalt maha istuma ja asjad selgeks rääkima? Kuid kardan, et sellest ei oleks abi....ja nii me teesklemegi...kui üksteist näeme, siis räägime mõne sõna juttu ja ongi kõik....kuid muidu väldime üksteist....ma vihkan sellist teesklust...mulle pole seda vaja.....kuid samas ma kardan....kardan mida? Ma ei tea isegi mida....
Asi lihtsalt selles ongi, et ma tahan hoida seda sõprust...ma ei taha seda kaotada....aga kuidas ravida terveks seda, mida oled juba kaotamas....või isegi juba kaotanud??
Ma kardan, et meie jaoks on juba liiga hilja....liiga hilja, et seda terveks ravida....aga ma niiii väga tahaks....aga muidugi...selleks on vaja kahte inimest...minust üksi ei piisa....

Etüüd

esimene vaatus - saabub printsess ning prints seitsme maa ja mere tagant tuleb ja näitab talle Asju Nagu Need On, siin taevalaotuse all.

teine vaatus - emand räägib asjadest nagu need on ja nagu need Peaksid Olema. printsess ei ole nõus ja unustab kõik, mida seni on õppinud ning teeb etteheite.

kolmas vaatus - printsess vistakse kuningriigist välja.

epiloog - kuidas siis Asjad On? comme si, comme ca nagu konnaarmastajad ütlevad, ometi pole variatiivsus alati kasulik ja lahendusi vahel polegi.

kõik.

taustal lendlevad lumehelbed, lastekoor laulab maasikamuusikat ja pesukarud teevad kukerpalli.

(järgmiseks korraks õpin luuletama)

Väljakutse

Täna (õigemini küll juba eile) töölt koju kõndides otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja jalutada Paala järve ääres. Ilm oli kevadiselt värske, õhus oli soojust, lõhnades helgust ja igasugused mahlad maapinnas, taimedes, puudes ja inimestes tsirkuleerisid juba. Seisin seal lindude lärmis ja mõtlesin sellele, kui ilus on elu. Otsustasin, et siit edasi kodu poole naeratan igale inimesele, kes mulle vastu tuleb. Minu pakti iseendaga tunnistas loojangueelse päikese kuldne kuma.Viisin lubatu täide. Vastu sain päris mitu naeratust, ja üks tüdruk naeratas mulle juba enne, kui mina talle jõudsin naeratada. See pole küll mingi rekord, aga ikkagi. 2:1, minu võit.See on minu väljakutse. Kes lööb üle?

Koogike

Eile proovisin üle pika aja jälle midagi valmistada....ja mingi ime läbi kukkus see mul täitsa hästi välja, nii et teine kordki....aga kui keegi tahab veel katsetada, siis lisan siia ka retsepti :D
Enjoy!

Retsept: Tiramisumaitseline juustukook

Vaja läheb:

Põhjaks:

150 g digestive küpsiseid
50 g võid
1 tl kakaopulbrit


Peale:

14 Lady Fingers küpsist
3 sl espressot
750 g maitsestamata toorjuustu
2 dl suhkrut
1 sl maisitärklist
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
2 dl hapukoort


Kaunistamiseks:

hakitud mandleid

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Sega juurde kakaopulber ning suru segu lahtikäiva tordivormi põhja.
Lõika küpsised pooleks ja vooderda nendega koogivormi servad. Sega kokku kõik ülejäänu ning vala vormi.
Küpseta ahjus 1 tund ja 10 minutit. Jahuta avatud uksega ahjus 1 tund.
Hoia torti enne serveerimist vähemalt 5 tundi külmkapis.Puista üle mandlitega.

Retsept on pärit Tordiraamatust, muutsin seda natuke.

Tegus

Vahepeal on taas tore olnud. Neljapäeval Mäkki sünnipäevapidu, reedel jazziõhtu, laupäeval väike pepulauatamine kolmekesi ja õhtul Heleni soolaleivapidu, pühapäeval klassi ühisüritus ja nüüd on nädal alanud. Täna tuleb rahulik õhtu Viljandis. Kui hommikul ärkasin, oli kindel plaan, et ma viilin mõlemast loengust. Aga oh ei. Juhtus hoopis nõnda, et läksin siiski saksa keelde ning see oli n-ö mu privaattund. Olin seal üksi. Kusjuures polnud paha. Seejärel läksime valgustusele järgi ning viisime ära. Arvasin, et ei lähe järgmisesse loengusse, kuid... Aitäh, Krista, et mind tagant utsitasid. Ikkagi käisin seal. Kogemus missugune. Aga siiski veidi pelgan seda loengut.Ja oi, mida ma nägema pidin. Valus ei olnudki. Mariga oli ka hea rääkida. Meestest noh. Nagu tavaliselt.

Lõpuks ärkvel...

Terve eilse päeva magasin maha. Uskumatu kui segamini võib ikka üks reis inimese unegraafiku ajada. Aga ega siis selle lühikese ajaga suurt miskit juhtuda saagi. Peale selle, et nägin kahtlaseid unenägusid ja kui üles tõusin olin raudkindel, et täna on reede. A võta näpust, ei olnudki....või noh õigem oleks vist öelda, et ei olegi. Aga tibake unesegune olen ikka...mõtlen ka seda, et kas mul täna öhtul üldse uni tuleb või olen ma ennast nüüd nii ära maganud, et ei jää üldse magama. Aga noh, elame ja näeme....peakski minema vaatama, mida head minu külmkapp mulle täna pakub ja kui seal haigutab tühjus vastu, siis peaks vist poodi minema.....enne poodi minekut peaksin ennast riidesse panema. Nii hea on uneriietega ringi kõndida...mugavus üle kõige....

Insomnia

Täna on siis see päev kui puhkusest peab puhkama. Tegelikult tuli kogu see kamm mulle nii ootamatult...sooduspakkumine ja kiired otsused....ja juba olimegi lennukis ja tõusime õhku. Aaga mõnus oli....tahaks veel reisida, kuhugi kaugele ja soojale maale-nt Austraaliasse. Nii kallist reisi ei suuda ma vist küll endale kunagi lubada.
Muljed igatahes pulbitsevad üle ja unegraafik on kah sassis...öösel und ei tule ja siis päeval lõõskaks. Enamus elu käib seal ju öösel. Ahh kui mõnus....igatahes läheb teen endale nüüd ühe tassi kohvi ja viskan voodisse telkut vahtima...äkki tuleb uni :D

Ohhhhh Egiptus....mhmmmm....

Veealune paradiis „Dahab” tähendab araabia keeles kulda ning on saanud selle nime tänu kuldkollastele liivarandadele ja liivakaljudele Saabudes haaras silm kohe, et kogu ranna-ala kihas vahvatest rännusellidest. Peamiseks põhjuseks milleks siia tullakse on eelkõige osa saamine veealustest vaatamisväärsustest. Meil ei olnud selles suhtes suuri ootusi ning kuna plaanisime siia jääda üsna mitmeks päevaks otsustasime, et lähme ja "nuusutame" kõigepealt snorgeldamist. Mis seal siis ikka, panime maskid ette ja lestad jalga, lasime ennast juba kalda äärest kõhuli vette ning hakkasime ennast vaikselt edasi ujutama. Põhi oli vaid veidi üle poole meetri sügavune, täis tumepruune mitte midagi ütlevaid korallitahukaid. Liikusime vaikselt kaldast edasi, kui ühtäkki lõi silme esine järsku virvendama …. vaid paarkümmend meetrit kalda servast eemal kukkus merepõhi järsu langusena mitukümmend meetrit allapoole ning kogu sellel kallakul avanes pead pööritav vaatepilt, mis rabas oma kahetisuses. Ühelt poolt tabas meid õõnes kaaluta oleku tunne, mis sundis esimese hooga ennast serva taha uuesti tagasi tõmbuma. Tundus nagu oleksime vabalangemisse laskunud kuskil kanjoni kohal, sest vesi oli kuni põhjani kristallselgelt läbipaistev. Teisalt aga kangastus suurejooneline veealune ilu oma täies hiilguses - korallrifid kõikvõimalikes värvides ning vikerkaarevärvilised kalakesed nende vahel virvendamas. Olime loomulikult näinud filme ja pilte sellest, milline sooja mere veealune maailm on, kuid eeldada, et seda kõike võib siin näha lausa kaldast mõnikümmend meetrit eemal, tundus uskumatu
Tutvumine veealuse maailmaga oli elamus, mida harrastasime nende päevade jooksul veel mitmel korral. Kaks Egiptust Egiptuse võib laias laastus jagada kaheks – Punase mere äärne Egiptus ja Niiluse äärne Egiptus. Ca 95% egiptlastes elab Niiluse äärses Egiptuses. Punase mere kaldad koos Siinai poolsaare randadega on orienteeritud eelkõige rannamõnudele ja sukeldumisele, mille ühiseks märksõnaks on fun. Niiluse alad on teadagi täis ajaloolisi vaatamisväärsusi. Soovisime osa saada mõlemast.Dahabist liikusime läbi Sharm-el-Sheiki ja Hurghada laeva ja bussiga Luxorisse. Sharmis peatusime vaid mõned tunnid, et laevale mineku aega parajaks teha. Dahabile sarnast kõiki hotelle ühendavat promenaadi meil ei õnnestunud siit leida. Tundus, et iga hotell on nagu väike maailm maailmas, kus saab kõik teenused ühest kohast. Eks selline ärimudel tõenäoliselt võimaldabki teha ülisoodsaid paketi pakkumisi ning kasumi välja võtta läbi lisateenuste, sest need tundusid siin olevat vägagi soolased, vähemalt kordades kõrgemad kui Dahabis. Hurghada tundus olevat esimene koht, kus õnnestus näha juba pisut ka tõelisi egiptlasi oma igapäevastes tegemistes. Linnas on oma moslemikvartal ning siin võis üsna rahulikult ringi kõndida ilma et keegi sulle midagi aktiivselt müüa üritaks. Hommik võttis meid vastu suure suminaga meie hotelli akna all. Õhtul hotelli valides ei osanud me aimatagi, et siiasamasse hotelli ette asutatakse hommikuks kohalik market. Aga nii see läks ja alates kella viiest hommikul käis akna all elav sagimine ja kauplemine – eeslivankritelt pakuti süüa-juua ning autod tuututasid rahva vahel laveerides. Hurghadas me siiski väga pikalt ei viibinud, sest peamise sihtkohana terendas silme ees Luxor. Seiklesime pisut linnavahel ringi, otsisime bussijaama, võitlesime oma istekohtade pärast bussis ning lõpuks me Luxorisse jõudsimegi.Kahe palee linn Tänane Luxor asub Egiptuse lõunaosas Niiluse jõe kaldal, endises Ülem-Egiptuse pealinnas Teebas. Niilus on jaotanud Luxori kaheks. Meie valisime esimeseks peatuspaigaks Niiluse läänekalda ehk surnute linna, kus paiknevad vaaraode hauakambrid. Läänekallas valiti matmispaigaks seepärast, et päike loojub läände ja see sümboliseerib elu lõppu. Ka elurütm on siinpool rahulikum, sest idakalda sigin-sagin siia ei jõua.Terve järgmise päeva tutvusime kohalike vaatamisväärsustega – Kuningate org, Memnoni kolossid, Ramses III tempel ja kuninganna Hatceptsuti kaljutempel. Päev läbi ühest kitsast ja umbsest hauakambrist teise käia ei ole iseenesest just küll kõige mõnusam tegevus. Küll aga avaldas muljet, kui hästi on säilinud seina maalingud ning eelkõige värvitoonid, mis täna, rohkem kui 5000 aastat hiljem säravad endiselt uskumatult kirkalt. Seda loomulikult hauakambrites, mida on õnnestunud kohalike eest kaitsta. Näiteks Kuningannade orus kasutasid veel hiljuti kohalikud beduiinid hauakambreid oma elukohana, kus hoiti muuhulgas ka koduloomi. Omavahel pukseldes hõõruti seintelt maha nii mõnigi ajalooliselt väärtuslik maaling. Osades hauakambrites on laed tahmast mustad, sest kohalikud tegid siin lõkkel süüa ning lõkke suits on ka paljusid maalinguid rikkunud.Luxori Ida kaldale jäävad Luxori ja Karnaki templid, mille järgi on linn ka oma nime saanud. Luxor on tuletatud väljendist Al-Uksor, mis tähendab kahe palee linna. Templid on suhteliselt hästi säilinud ning jätavad võimsa mulje. Luxori tempel oli pühendatud viljakusjumalale Amonile. Igal aastal kui Niilus üle ujutas viidi Amoni kuju paadiga Karnakist Luksorisse. Kaht templit ühendas tol ajal sfinksidega ääristatud tee. Tänaseks on sellest säilinud vaid viimased 200 meetrit. Lisaks sellele tasub Luxoris kindlasti külastada ka mumifitseerimise muuseumis. Muuseum on küll väike kuid kompaktne ja lisaks eksponeeritavatele muumiatele on seal antiiksete seinamaalingute keeles ära kirjeldatud ka kogu mumifitseerimise protsess.Luxorist liikusime rongiga edasi Aswani, kuhu jõudsime hilisõhtul. Linn säras tuledes ja väljas oli troopiliselt soe! Aswan üllatas oma puhtuse ja ilumeelega, kontrastina Luxorile. Linna keskväljak oli kenasti kaunistatud ning mööda Niiluse kallast kulges õhtuses tuledesäras kaunis promenaad. Ka kohalike olekust võis välja lugeda sulaselget uhkust oma kodulinna üle. Kui taksojuhile tema kodulinnakiitsime, noogutas ta mõistvalt ja kinnitas, et harilikult arvavad jah kõik nii Aswan asub ajalooliselt endises Nuubias, mis jääb Egiptuse lõuna- ja Sudaani põhjaossa. Kuigi täna domineerivad siin araablased, siis paljud kohalikud toovad uhkusega esile oma nuubia päritolu.Nii ilus jõgi Niilus on pikkusega 6671 kilomeetrit maailma pikim jõgi, saades alguse kahest allikast - Viktoria järvest Ugandas ning Tana järvest Etioopias. Eestis on küll käibel legend, et Niilus sai endale nime selle järgi, kui esimesed eestlased sinna kaldale jõudsid ning üheskoos hüüatasid: nii ilus! Kohapeal kuulsime aga sootuks, et jõgi on saanud oma nime kreekakeelsest nimetusest „Nelios”, mis tähendab tõlkes jõe orgu. Niiluse jõe org on ka ühtlasi elu allikaks kõigile nendele üheksale riigile, kust ta läbi voolab. Sealhulgas ka Egiptusele, sest ca 90% riigist on kõrbepinna all ning seega viljatu.Olulise jälje nii kohalikku elu-olusse kui ka ökosüsteemi on jätnud Aswanist paarkümmend kilomeetrit eemal asuv 20 saj inseneri suursaavutus - Niiluse tamm. Uue tammi ehitus kestis kokku 18 aastat ning ta valmis 70-ndatel Nõukogude Liidu abiga. Tema eelkäija, vana tamm, valmis juba 20 saj algul. Tänutäheks abi eest kõrgub siin kõrval suursugune mälestusmärk sõbralikule vennasrahvale. Nasseri järv, mis tammiga paisutati, joodab väidetavalt ära kogu Niiluse äärse Egiptuse ja kuna viiendik järvest asub Sudaani alal, siis joovad seda vett ka sudaanlased. Siin toodetava hüdroenergiaga kaetakse umbes pool Egiptuse energiavajadusest.Paraku on tammiga seotud ka varjukülgi. Niiluse äärsetest põllu-aladest on ca pooled muutunud tammi ehitamise tagajärjel väheviljakaks ja võtnud seega kohalikelt põllumajandusega tegelemise võimaluse. Lisaks ca 90 000 kohalikule nuubialasele, kes tammi ehitamisega oma kodudest lahkuma sunniti, paigutati tammi ehituse käigus ümber ka Abu Simbeli Suur tempel. Iidne tempel võeti selle tarbeks üksikuteks detailideks ja viidi täpseid skeeme järgides uude asukohta. Aafrika suurim linn Aswan üle vaadatud, võtsime sihikule Kairo. Saabusime Kairosse ilma eriliste ootusteta. Olime kuulnud igasuguseid õudusjutte meeletust mustusest, liikluskaosest ja hinge matvast sudust. Tuleb tõdeda, et osaliselt oli sellel ka tõepõhi all. Juba raudteejaamas pidime rinda pistma ulatuslike prügihunnikutega, kuid linnas oli olukord mõistlikum ja suured tänavad olid siiski kõik hooldatud.Kairo on tõesti suur linn ja seepärast on ka kõik mahud siin ulatuslikud. Juba neljandal sajandil elas siin pool miljonit elanikku. Tänapäeval on Kairos 17-25 miljonit elanikku ning väide Kairost kui linnast, mis kunagi ei maga, vastab igati tõele. Ööpäevaringselt on tänavatel sagimist millele lisab hoogu juurde araabia maadele omane liikluskaos. Vahetpidamatu autode piibitamine ja õhus lendlev sudu lööb tõesti kohati jalad alt, kuid ehk see võib-olla ongi see miski, mis Kairost Kairo teeb. Sa liiguks justkui eelmises sajandis, kus elu-olu on sõltuv naturaalmajandusest ning kus islam läbib ühtlase pidevjoonena elu muutumatul kujul juba aastasadu. Iseenesestmõistetavalt liiguvad rahvahulgad kindlatel kellaaegadel mošeede suunas ja minarettidest kostev kutsung asendab kellanäitu.Kairo islamikvartali kohal kõrgub Matabaqi mäel Tsitadell - Sharia Salah Salem. Suurte tsitadelli müüride vahele oli kunagi koondatud kogu linn. Kohe tsitadelli ees asub Mohhamad Ali mošee, mis on ehitatud 19 sajandil. Mošee ehitas Egiptuse valitseja Mohammad Ali Pasha ja siin asub ka tema viimane puhkepaik. Mošee on tuntud ka Alabaster mošee nime all, sest ehituses kasutati hiiglaslikke alabastrist monoliite. Ainuüksi minaretid on valmistatud 80 m kõrgustest monoliitidest. Islami kvartalis käisime ära ka Khan al-Khalili turul, kus kaubeldi juba 14. sajandil. Siit leiab muhedaid perepoode, kus juba 6 põlvkonda on äri ajanud. Turg laiub kitsastel keskaegsetel tänavatel, palistatuna pisikestest avatud uste-akendega kauplustega, müüakse väärisehteid, nahktooteid, vürtse, klaasasjakesi, lõhnaõlisid, vesipiipe, riideesemeid jms.Turu legendaarseim kohvik El Fishawi on ka lemmikkohaks Araabiamaade ühele kuulsaimale kirjanikule Naguib Mahfouzi’le. Tema kuulsaim teos Kairo Triloogia on oma iseloomult ajalooline perekonna triloogia, kirjeldades elavalt igapäevaelu siinsamas islamikvartalis. 1988. aastal omistati kirjanikule selle teose eest Nobeli kirjanduspreemia. Egiptuse „kuld” Valdav osa külastajatest saabub Kairosse püramiidide ja naeratava Sfinksi pärast. Mõistagi oli ka meie jaoks oluline ära näha üht ainukest tänapäevani säilinud vanaaja seitsmest maailmaimest. Sättisime püramiidide külastamise reisi kõige viimasele päevale, et nii öelda i-le väärikas punkt panna.Cheopsi (Khufu), Chephreni (Hafra) ja Mykerinose (Menkaura) püramiidid kõrguvad Giza platool, asudes otse linnapiiril Kairo kaguosas. Need on viimaseks peatuseks enne tuhandeid kilomeetreid katvaid kõrbeavarusi ja Liibüa piiri. Hiiglaslikest liivakividest gigante ehitasid vaaraode kolm järjestikust põlvkonda. Vanim ja suurim, Khufu on 137 meetrit kõrge ning tema ehitamiseks kulus ca 5000 aastat tagasi väidetavalt 30 aastat. On mõneti irooniline, et kui enamikest vaaraodest on Egiptuse muuseumis olemas 5-10 meetri kõrgused püstkujud, sümboliseerimaks nende võimu ja rikkust, siis maailma suurimasse püramiidi maetud vaaraost ja ilmselt võimukaimast, on säilinud vaid kolme sentimeetri kõrgune pisike kivist kujuke.Vaatamata tuhandetele fotodele, mida püramiididest kõikjal maailmas iga päev ära trükitakse ning läbi mille oleks justkui enne siia saabumist neid juba igast küljest näinud, jätavad need ehitised siiski võimsa mulje. Müstikat lisab kindlasti juurde ka fakt, et kuni tänaseni puudub kindel teave püramiidi ehitamise esialgsest eesmärgist. Väidetakse küll, et tegemist oli vaarao hauakambriga, kuid mitte ühestki neist pole tegelikkuses kunagi ühtegi muumiat leitud. Püramiidide juures joonistusid väga selgelt välja kahte liiki egiptlased – turistide teenindajad ja muud kohalikud. Paraku jääb neid viimaseid aina vähemaks, sest turismindus on riigi suurim sissetuleku allikas ning see näitab vaid kasvu suunda. Turiste teenindavate kohalike jaoks on valge inimene mõistagi vaid liikuv rahakott ning seetõttu domineerib vaid üks suhtumine: kõik müügiks! Tundub nii, et siin riigis müüdaks ilmselt maha ka Sfinks kui vaid keegi õigel ajal õigele mehele raha pakuks.Kokkuvõttes jäi Kairo meile meelde huvitava ja kosmopoliitse islamistliku linnana. Kui siia juurde liita veel külalislahke pererahvas Liina ja Christophe’ näol, kelle juures me kostil olime, võib öelda, et Aafrika suurim linn ei tundu sugugi meeletu kaosena. Teda läbiv rahulik Niiluse voog suudab selle segaduse justkui oma õlgadele võtta ja veel tuhandeid aastaid sama stoilise rahuga edasi kanda.

Ootan päikest

Huvitav, kas teised on kah tähele pannud, et kui päikest ei ole, pole ka tuju....kui päike paistab on kõik justkui hea....st asjad tunduvad paremad või lootusrikkamad....praegusel momendil tunnen ennast kurvana....raadiost öeldi ka, et terve Eesti on kaetud pilvedega....see aga tähendab seda, et oma tujuparandajat ei näe ma niipea...kui ilm.ee-st lugesin, et alles reedel on šanss päiksele...aga kes teab....võibolla mitte....
.....seega pai ilmavana...palun too mulle päike tagasi, sest koos päiksega tuleb ka hea tuju!!!!!

Lolle ei künta ega külvata....need kasvavad ise

Maailm on täis igasuguseid hulle....eile kõndisin sõbrantsiga lossimägedes kui äkki astus meie ette üks suhteliselt korraliku välimusega mees....no selline keskealine....ja küsis ega me grupikast huvitatud ole....jäime talle suurte silmadega otsa vahtima...aga ju siis hull taipas, et oli valedele tüdrukutele sellise küsimuse esitanud ja lasi jalga. Me olime ennast juba natuke kogunud ja karjusime talle veel järgi. Sõbrants oli ikka püsti viha täis ja lubas politseisse minna....aga siis mõtlesime, et mis sa sellistega ikka teed...politsei naerab veel näkkugi ja süüdistab meid, ennegi selliseid asju juhtunud...ei või ju iial teada...
Aga tükiks ajaks kadus mul isu lossivaremete järgi ära...

Nalja ja naeru minevikust

Sõbranna ütles väiksena "lähme putsi peale", tegelt tahtis öelda lähme bussi peale

Mannu õel oli üldse ägedad sõnad väiksena. Elasid vanas puumajas, millele juurde oli ehitatud selline vanamoodne vannituba ja vanni otsas oli laotud sellised punased aukudega telliskivid. Ämblikel meeldis seal pesa teha. Ja ükskord, kui Mannu õde vannis oli ja ämblik mööda seina tema poole kõndis, ütles mu kuskil 2 aastane õde madala häälega: "oi, oi baki tuleb"..

Kooliajast ka midagi. Käisin 5ndas klassis ja olime just õppinud poiste ja tüdrukute arengut terviseõpetuse tunnis. Õpetaja tegi tunnikontrolli ja ma pidin siis tüdrukute arengust kirjutama. Eelmisel päeval olin näinud telekas reklaami, mingitest hügieenisidemetest, aga ma panin vist 2 erinevat reklaami ühte patta ja see teine reklaam demonstreeris midagi..Igatahes, mina siis kirjutasin targalt, et tüdrukutel algab 8-16 eluaastal demostratsioon Õpetaja hakkas kõva häälega naerma, kui mu tööd luges

Mu väiksem tädipoeg küsis ühelt sugulaselt külaliste ees: "Kas sa ka raputad noku puhtaks pärast pissimist?"

Väiksena ütlesin radiaatori kohta radiridikas, tädipojal olid sukapüksid suhle, purskkaev turskkaev ja muidugi mu ema väike ristitütar ütles punni kohta munn:D Tema ema koguaeg ütles, et issand nii mark ikka kui tahab punni pudelile peale panna :D

Hahha. Meie muidu tagasihoidlik ja vagur õpetaja seletas ükskord tunnis ,et tema peab minema sinna kuhu inimesed ikka päevajooksul minema peavad. (WC) Siis küsis ,et kas me saime ikka aru ja ütles ,et ta nüüd 2 minutiks läheb ära. Andis meile enne veel ülesande ja läks. Tuli siis tagasi, astub klasis sisse ja ütleb kõva häälega: valmis!:D Minu klassivend hakkas, aga kõva häälega naerma. Muidugi mõtles õps, et kas meil on töö valmis, aga väga kahemõtteliselt kukkus välja küll, õps ise ka naeris kõht kõveras. :D

Kord koolis klassijuhataja küsis klassivennalt, et kus too eelmise tunni ajal oli... Klassivend vastas, et günekoloogi juures. Need, kes aru said, ei suutnud tunni lõpuni naeru pidada.:d Ilmselgelt oli klassivend tegelikult lihtsalt nurga taga suitsu kimund ega viitsind tundi tulla, günekoloog oli lihtsalt esimene asi, mis talle pähe tuli.

Nädala selgroog

Murran nädala selgroogu aga see ei taha kuidagi murduda....ega midagi kaunist ootamas ole peale päikeselise tänava....ilm on hukatuslik....kõik muu ununeb kohustused, lubadused, vajadused....kui vaid õue saaks....tegime siin teistega nalja, et varsti võib päevitama minna. Eile olid juba "suvitajad" tänavatel, lühikesed käised, lühikesed püksid, seelikud jne jne...kõik see annab märku kevadest ja soojusest....või kõndisid nad nii paljalt ringi vaid selle pärast, et eile oli esimene aprill...kui oleks ligi astunud ja küsinud, et kas sul tõesti nii palav on, et pead pool alasti ringi tuiama, siis oleksid need "kuulutajad" kindlasti öelnud "aprill" ja nalja teinud....
NB Kui kuuled kuidas nädala selgroog raginal pooleks murdub, siis igatahes ütle mulle kah!!!