Täna hommikul hakkasin mõtisklema sõpruse teemal. Mulle tundub, et sõprus on väga habras asi...ning see võib nii kergesti mõraneda või isegi puruneda.
Miks on see nii, et mõne vana sõbraga ei leia enam ühist jututeemat? Olen niimoodi kaotanud 2 sõpra ja tundub, et ka kolmas sõber tüürib selles suunas. Ja mul on valus....valus, et kunagi nii tähtis inimene minu elus lihtsalt kaob...hajub....ja me ei suhtle enam...me ei helista enam...me ei räägi isegi msnis enam....aga miks???
Mulle tundub, et asi pole mitte ainult minus vaid ka temas....äkki peaks lihtsalt maha istuma ja asjad selgeks rääkima? Kuid kardan, et sellest ei oleks abi....ja nii me teesklemegi...kui üksteist näeme, siis räägime mõne sõna juttu ja ongi kõik....kuid muidu väldime üksteist....ma vihkan sellist teesklust...mulle pole seda vaja.....kuid samas ma kardan....kardan mida? Ma ei tea isegi mida....
Asi lihtsalt selles ongi, et ma tahan hoida seda sõprust...ma ei taha seda kaotada....aga kuidas ravida terveks seda, mida oled juba kaotamas....või isegi juba kaotanud??
Ma kardan, et meie jaoks on juba liiga hilja....liiga hilja, et seda terveks ravida....aga ma niiii väga tahaks....aga muidugi...selleks on vaja kahte inimest...minust üksi ei piisa....
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Sõprust vist ei saa kinni hoida... :S
Kui midagi enam ei ole. Seda ju tunned kohe, kui enam pole...siis pole midagi teha. Võid ju rääkida asju selgeks, aga see ei aita...
Tegime sõbrannaga kunagi inimkatseid selles osas: sõber kellega minu sõber üritas asju selgeks rääkida hakkas teda veel rohkem kartma, sest talle hakkas tunduma, et ta peab aru andma miks on asjad nii ja mitte naa. Kokkuvõttes hakkas too sõber teisi marsruute kasutama, et mitte trehvata ja mitte asju selgeks rääkida ja aru anda. Ta lihtsalt ei tahtnud. No kohe üldse ei tahtnud.
Vahel ju on nii...et oled vanadest headest aegadest veel nii laksu all, et ei luba endal aru saada, et asjad on muutunud, sina oled muutunud, sõber on muutunud,.... - kõik on muutunud
Ma arvan, et kui on õige hetk tuleb sõber jälle ligi. Tuleb ligi ja naeratab ja räägib ja...võibolla on isegi jälle umbes samamoodi nagu vanasti. Ja võibolla ei tule ta enam kunagi ligi ja läheb üle tee kui sind tulemas näeb. Ükstapuha kumbat ta teeb, ma usun, et ta ei teeskle ja see ongi ju põhiline...
Kui minu parim sõber mulle peale ühte eriti mõttetut tüli ütles telefonis, et tead ma arvan, et meil on mõlemal praegu targematki teha kui telefonis vaikimisele raha ja aega raisata, siis oli muidugi valus, aga hiljem pidin tunnistama et ükstapuha kui väga ma ka ei tahtnud temaga jälle koos tsillida ja rääkida ja koomuskit teha...seda lihtsalt polnud meis enam...Ma ei tea kuhu see sai... Aeg vist tõesti muudab inimesi vargsi nõnda palju...
Ma loodan, et leiad palju uusi imelisi inimesi, kes mõistavad poolelt sõnalt, mida mõtled ja ütled...
Postita kommentaar