Tavaline ebatavaline päev

Pidasin ühe töökaaslasega suhteliselt pika naistevestluse maha. Huvitav oli ja varem ma temaga sellistel teemadel rääkinud ei olnud. Sain kasulikku infi ja ehk ta ikka sallib mind ka natukene. Ma olen siia tööle tulemisest peale arvanud, et ega ta mind just väga ei kannata. Ehk isegi eksin aga ei tea...no lootus on ju lollide lohutus.
Nii väga tahaks (loe peaksin) praegu helistama minna aga tahaksin teha seda siis kui olen üksinda ruumis või kui ülemused on lahkunud. Nimelt mulle ei meeldi kui teised kuulavad pealt kuidas mina asju ajan. Kusjuures ma isegi oleksin seda teha saanud aga enne pidin tegema natuke eeltööd ja selle eeltöö nahka mu kõned nüüd läksidki. Kõrvalkontorist läks töökaaslane ära, tema telefoni oleksingi saanud kasutada aga nüüd tuli sinna teine tüüp asemele. Tundub, et tal pole mõtetki sealt ära minna. Jama, jama, jama. Iseenesest võiks ju oma mobiililt kah helistada aga milleks kui siin on tavatelefonid kah olemas. Aga kui ma pean tegema 25 kõnet enne kui näkkab, siis tahaks näha mis mu telefoniarve ütleb...või mina kui ma arve kätte saan...aga noh, loodame paremat....et ta ikka lahkub sealt enne kui telef. omanik tagasi tuleb...mine, mine, mine...Kujutan juba ette kuidas tänane päev venib....eriti kui mul on õhtul vaja igasuguseid tähtsaid asju ajada. Ja ülemus ei lahku kah kuhugi...kui ta läheb, siis ainult selleks, et süüa. Teised bossid käivad ärilõunatel või siis söövad kuskil restos no ikka tunnike või nii...aga minu oma....see vist ei näri kah toitu vaid neelab tervikuna alla, sest tal läheb alati nii vähe aega. Maksimaalsetel juhtumitel pool tunnikest ja ongi kõik. Noo jah...kuidas kellegi ülemused on....minu oma harrastab õhtuti kaua istuda, teiste omad lähevad selle eest õhtul varem ära vms.

Killud

Emb ja Kumb kaklesid. Kumb võitis!?!
Kummal käel on vasak pöial?

Kirjad vs Emailid

Olen täna end suhteliselt tühjaks kirjutanud. Ühe kirja kirjutasin oma Norra sõbrale, teise niisama tuttavale ja nüüd on järg blogi käes. Oma Norrakast pole juba tükk aega ikka kuulda olnud aga noh, ta ongi selline laisk kirjutaja. Ega mulle kah kirju väga kirjutada meeldi aga saada meeldib küll. Emaile ei meeldi kirjutada aga tiguposti kirju on isegi täitsa lahe meisterdada. See näitab seda, et inimene on vaevaks võtnud osta paber ja pliiats ja ümbrik ja mark….on võtnud aega, et kirjutada, isiklikult, käsitsi….selles on palju enamat kui arvutiekraanil helendavad read. Kiri on see, mida saad kätte võtta ja tunnetada kui palju vaeva on sellega nähtud. Muidugi võib ka emailed välja printida ja neid talletada kuid miskipärast ei ole mul sellist tahtmist. Aga kõik kirjad, mis sõbrad on mulle kunagi ammu ammu saatnud, on mul alles. Nad on minu kirjutuslaua sahtlis, paelaga kinni seotud. Kui tuleb melanhoolia peale, saan neid jälle lugeda ja meenutada, naeratada….mälestused on vahvad.

Tahaks....

Tahaks nii paljusid asju....tahaks....
Tahaks praegu kodus olla, sooja teki all.. imelikud külmavärinad käivad mu kehast läbi...tahaks olla tema kaisus....see on kõige kindlam paik maailmas, ainuke koht, kus tunnen ennast tõeliselt turvaliselt....tahaks olla omaette....mõelda omi mõtteid ja mitte vaevata oma pead kooli ja tööga....tahaks olla vaba....tahaks olla vaba kohustustest ja piiridest, mis takistavad mul end hästi tundmast....tahaks olla käsipidi kuskil soojas, sest mu käed külmetavad praegu nii meeletult...tahaks ennast hästi tunda, sest praegu ma ennast nii küll ei tunne nagu haigeks hakkaks jääma või nii...tahaks telekat vaadata, sest see viib mõtted mujale ja aeg lendab häid saateid vaadates...eile vähemalt lendas....tahaks suve, siis ei peaks enam jopede, sallide ja mütsidega ringi kõndima, siis paistaks päike ja tuju oleks parem, õues oleks soe, linnud laulaksid, õhtud oleksid valgemad ja kõike muud....tahaks puhkust....aga puhkust ei saa ma veel niipea...tahaks õhtut, siis saaks natikene puhata...tahaks midagi head süüa...aga ei tea mida...tahaks midagi naljakat kuulda/näha ja naerda, naer pidi ju terviseks olema...tahaks jalutama minna aga ei saa veel....ja kindlasti kui mul on õhtul aega, siis pole enam tuju ega ka tahtmist....tahaks, et oleks juba reede või siis vähemalt neljapäev....aga täna on alles esmaspäev....Nii palju on asju, mida tahaks....aga ei saa, kas siis üldse ei saa või praegusel momendil ei saa....aga tahaks....

TÄNA

Täna olen küll nagu tulistel sütel...tänane päev ei sarnane mitte kuidagi eilsega. Eile oli rahulik ja vaikne, täna aga on õhkkond jälle närviline ja rahutu. Ma ei julge eriti liikuda kah mitte, et kellelegi ette ei jääks. Ma ei tea, mis sest jamast saab....kohe kohe tuleb plahvatus aga loodan, et ei tule. Hirm on ikkagi nahas. Päevad ei ole vennad ega ka õed mitte. Tuleks vaid õhtu kiiremini, millegi pärast olen nii väsinud aga lohutavaks mõtteks on see, et homme saab magada....Käed on külmad ja higised...tundub, et kõik ei lähe üldse nii nagu ma arvasin. Tunnen ennast nagu thrilleris. Vahepeal ongi tunne, et elu on film. Mõnikord on komöödia (tavaliselt siis kui Sixi näen), mõnikord on draama (näd.lõpud), õudukas (kui siia tulen)jne jne....Kuidas ma saaksin niimoodi teha, et juba nüüd puhkama saaks. Hehee...murran juusteluud....:D, siis saan siniselehe ja kooli kah minema ei pea...võtaks ja puhkaks...kõigest....

Neljapäev

Täna on praeguseni olnud hea olla....selline rahulik ja mõnus...minu ümber on vähe inimesi, keegi ei närvitse...usun, et sellest mu pingevaba olek tulebki...kusjuures teha on olnud üllatavalt palju....aga noh...vast saame hakkama...:D
Tahaks, et tuleks õhtu, siis saan Annuga kokku....nii tore on vahel sõpru näha. Tundub nagu poleks ma ilmatum aeg kedagi näinud...aga kord pole olnud tuju, siis jälle aega või olen väsinud....ja nii ongi need nädalad läinud...Kustit pole kah kaua aega näinud...või isegi olen...oot mis ma ajan..eelmine kolmapäev nägin vist...ja jaa..see oli siis kui me kaubakas käisime...kuigi pean mainima, et Viljanid kaubamajast pole mina endale veel midagi leidnud...masendav...Tegelikult ega mul uudiseid olegi millest kirjutada...keegi vihaseks ei ole mind ajanud...suur rõõmu pole kah valmistanud...seega nagu polegi midagi...

Puhkamisest ja muust...

Nii jälle on imelik olukord...täna pandi puhkusegraafik paika. Muidugi oli ülemus see, kes esimesena kirjutas ja tema midagi muutma ei pea...Loogiline ju, sest ta on ülemus. Mulle öeldi, et vaata kuidas sa oma kooliga saad, et kuna sul on vaja kindlasti vaba olla. Aga üllatuseks tuli neile see kui ma ütlesin, et ega mul nii väga polegi vaja vaba olla, sest kool ei segaks mul töötamist. Cammoon...juunikuus juba kõik läbi ja see üks päev vabaks võtta...see ei sega midagi. Paningi siis suure huraaga kirja juulikuu...aga ohh üllatust, tervet kuud ma vabaks võtta ei saa, vaid pean seda tegema osade kaupa. See siis tähendaks seda, et maksimaalselt kaks nädalat järjest...kuigi tegelikult peaksin saama üldse rohkem puhata, sest mul on eelmise aasta puhkus kah välja võtmata. Kui osade kaupa puhata, siis nagu ei tunnegi seda puhkust. Kui oli jõuluvaheaeg nädal aega....see aasta tuli küll 11 päeva, siis seda nagu ei tundnudki....Kui saad ikka järjest puhata, siis saad puhkuse maigu suhu. Ei tea midagi...läbirääkimiste küsimus ja näis mis saab....aga selge on see, et eelistatakse vanu olijaid uutele. Või noh...see, et üht eelistatakse teisele on selge... Võibolla võtan hoopis kätte ja vahetan töökohta, sest mulle tundub, et siin ei muutu mitte kui midagi, paremuse poole küll mitte. Kuigi siis ei saaks ma puhata aga vahet pole...Eks näis, mis saatusel on veel minu jaoks varuks on. Aga eks see ole loogiline, et ülemustel on omad lemmikud nagu ka minul on omad lemmikud....
Mida siis veel???!!!???...mingi vastik ärevus on sees.....ja ma oleks suhteliselt õnnelik kui ülemus mulle ütleks, et ole nii kena...paki oma 7 asja ja mine koju...ja ära tagasi tule...hirmus mõelda aga mõnes mõttes on see ka kergendus. Siis saaksin kohe hakata uues kohas tööle ja eelmise aasta lõpul kui tööd otsisin, öeldi mulle ära just selle pärast, et ma ei saanud kohe alustada. Pean ju vanas kohas ette teatama mingi kuu aega või nii...ja alles siis saan ma alustada uuesti...kuu aega on aga liiga pikk aeg selleks, et oodata....Kadestan mõnes mõttes rekkajuhte...tean küll, et neil on pingeline töö jne...aga nad saavad ühe linna seljataha jätta ja siis edasi kihutada....uue alguse suunas...ohh kuidas tahaks olla muretu laps, mängida liivakastis ja lõunati magada...:D

Mõtelusi

Milleks näha vaeva kui kõik kipub ikka vussi minema. Jama...täna oodati mind autoga, siis lõpuks taipas juht ikka mulle vastamata kõne teha,et ma alla tuleks( mis sest et läksin juba trepis alla vaatama, kas nad on kohal juba või ei). Krt nad pole kunagi nii vara jõudnud, tavaliselt just hilinevad, kust tean mina neid käia kogu aeg koridori akna peale passimas. Minu aknad on hoopis teisele poole. Ja minu küsimuse peale, et ootasite kaua, nähvati 4 minutit...aga mu kallis autojuhikene unustas selle kui kaua mina tead eelmisel nädalal ootasin, 20 min! tervelt 20 min ja ta polekski tulnud kui ma poleks helistanud. Aga tihti on nii, et teiste silmas pindu näeb...enda silmas palki ei näe. Kuigi praegu olen ma paratamatult sõltuv oma autojuhist. Minu teised armsad juhid on ära, kelle autosse ma rõõmuga istuksin. Aga muidugi üks muutus on minuga veel, mistõttu pole vahet, kas sõidan oma lemmikjuhiga koju või mitte....aga sellest ei tea veel keegi.
Üks uudis veel...olen avastanud endas vaidlushimu ja selle eriti siis kui leian, et mul on õigus. Nimelt käib mul juba pikemat aega sõnasõda ühe suhteliselt võõra inimesega. Ses suhtes, et ma ei tunne teda aga olen paar korda kirjutanud. Peamine põhjus on nimelt selles, et mina ei kiida heaks kõiki Eesti majandus-poliitilisi otsuseid....tema aga kiidab. Mina arvan, et inimestele peaks väärilist palka maksma, mis võimaldaks ära elada igal inimesel, mis vahet seal on, mis tööd ta teeb...tema aga arvab, et enamus eestlasi on seanahavedajad ja joodikud....Ise veel eestlane! Sealt meil tulevadki nii ühe A4 pikkused kirjad....mina ei anna alla ja tema kah mitte, vähemalt siiani pole andnud. Eks näis millega see kõik lõppeb aga mulle hakkab asi juba nalja pakkuma ja vaidlen pelgalt vaidlemise pärast.
Aga jälle olen ma sealmaal, et pean tunnistama-tahan, et kell liiguks rutemini ja aeg sõuaks õhtusse. Kuigi õhtud lähevad nii ruttu, vähemalt minu jaoks lähevad....eriti kui passin kodus veel natuke arvuti taga....ajan omi asju, siis vahin telekat ja ongi magalasse mineku aeg....ja siis juba uus hommik ja uus algus....ma olen tihti mõelnud sellele, et võiks olla olemas selline ajakeeramise värgindus, millega saaks aega edasi keerata või selle seisma panna. Kui mitte just päriseks seisma panna, siis mingiks ajaühikuks seiskuks või minutid võiks aeglasemalt minna...või oleks olemas selline lambike, mida hõõrudes tuleks välja džinn ja täidaks kolm minu soovi...või kuldkalake või.....aga midagi sellist ei ole. Kuigi mõnes mõttes on olemas selline masin, nimelt kui ma tööl olen, tunduvad minutid tundidena ja tunnid päevadena.
Vaatan hommikuti multikat Timon ja Pumba...kas selli, kes möllavad džunglis...surikaat ja tüügassiga...ja nende motoks on hakuna matata....võiks selle ka oma motoks võtta...see oleks sama hea, mis kõik need ajamasinad...aga sellisel juhul pean hüvasti jätma kooliga, tööga ja kõigega....sest kui koolis ei käi, ei saa haridust kui tööl ei käi, ei saa raha jne jne...surnud ring noh. Ja nii ei saa vähemalt inimeste maailmas elada...kui multikad oleks elu....
Kõik läheb jälle oma rada pidi...vahepeal tunnen ennast nagu robot: söö, maga, töö, kodu, kool...kõik käib kuidagi graafiku alusel ja mõtlemata ning sellest tekivad ka vead....kõik on automaatne....tõuse üles, söö, pese hambaid, mine kooli/tööle, tule koju, söö, vaata telekat, mine magama ja jälle algab kõik otsast...uus ring...vahetevahel vaatan enda ümber olevaid nägusid...st inimesi, bussis või tänaval....ja vahepeal tundub, et ka nemad on robotid...või neil on maskid ees...täiesti emotsioonitud....kõnnivad ringi tühjade, elutute pilkudega....automaatsete liigutustega....aga selline on elu.

Reedeood

On reede hommik. See on küll ainuke päev kui ma lähen sinna mitte nii suure vastumeelsusega kui muidu, sest ma tean,et kohe-kohe algab näd.vahetus. Aga ka see kohe-kohe ei lähe üldse nii ruttu kui ma tahaksin. Päev venib, tunnid ei lähe üldse. Kui ei lähe minutidki, mis siis neist tundidest veel rääkida. Oi kuidas ma ootan....reede õhtu on kõige parem õhtu nädalas,sest just sellel õhtul ma tean,et mul on veel kaks vaba päeva. Laupäev enam nii hea ei ole,sest siis ma tean, et kohe tuleb pühapäev ja ongi kõik. Tegelikult võiks öelda, et ma suisa jälestan pühapäevi. Igatahes on mul õhtuks juba plaanid olemas. Kõigepealt saan ma temaga kokku. Siis pean ma südame rindu võtma ja ostma selle ainult, et ma peaksin välja mõtlema mitut mul vaja läheb. Kas ühest piisab? On see üks piisavalt täpne? Aga mitte miski ei saa vähendada minu rõõmu reede üle. Oooo happy day....kuigi tegelikult oleks õigem öelda Oooo happy evening.....Tegelikult leian, et normaalne oleks kui reedene päev oleks juba ametlikult lühem. Olgu see siis koolipäev või tööpäev. Ma ei mäleta küll mitmendas klassis ma käisin....aga ühel aastal oli mul reedeti 8 tundi. 8 tundi!! No ja see ei ole ju normaalne, puhkepäevi nagu ei tunnekski ,sest reedesed kohustuslikud toimetused kestavad nii kaua. Võiks olla ikka nagu mujal arenenud maades, et reeded on juba lühikesed, sest inimesed tahavad puhata. Selle jutu peale teeks Six hea märkuse...kas sellist Eestit me tahtsimegi?!? Oi kuidas tahaks,et kell oleks juba niikaugel, et pakiks oma asjad kokku, hõikaks adios amigos ja läheks. Aga sinnani on veel ...dziisos kui kaua aega....5 tundi...masendav. Kuidagi pean ma selle aja ju vastu pidama. Eile mõtlesin selle peale, et oh kui hea on homne päev (ehk siis tänane), siis saan juba koju. Tänane päev venib ja ei lähe üldse nii ruttu. Aga ju see siis on nagu mingi Murphy seadus või midagi taolist, et kui midagi väga oodata, tundub et aeg jääb seisma.

Eksimus

Kuidas inimesed ei märka,et nende väikesed kommentaarid võivad vahel olla teistele väga valusad. Eriti kui tead, et oled eksinud, sellest midagi hullu pole juhtunud ja eksisid ka vaid kogemata. Ja siis kui öeldakse,et noore inimese asi või noore pruutis tüdruku asi.....ai marru ajab. Jooksin kohe WC-sse,et pisaraid varjata. Õnneks pole siiamaani keegi mu punaseid silmi märganud. No krt nagu ma oleks meelega eksinud, nagu ma oleks nimelt kõike teinud, nagu oleks midagi paha juhtunud.....aga ei, kõik on korras ja hästi. Miks on siis veel vaja niimoodi öelda. Siis tahaks näkku karjuda:"Sorry küll...eksisin...jaa...aga leidke endale inimene,kes on täiuslik ja ei eksi-täiesti vigadeta. Mina lähen, hüvasti!"Ja siis sulgeksin enda järel ukse ning kõnniksin helgema tuleviku poole, pea julgelt püsti ning silmades säramas rõõm.

Üks väike kompliment igasse päeva

Komplimente on tore saada ja muidugi on neid ka mõnus öelda,sest tead,et teed teisele rõõmu. Mulle öeldi ka täna väga kummaline asi ja kui arvestada seda,et ütleja oli mees ja mitte just esimeses nooruses,siis võiks tema sõnu komplimendina võtta. Ja ma võtangi. Mitte ainult selle pärast,et ma nii kangesti tahaksin midagi ilusat kuulda, no tahan kah,aga see pole peamine. See,et ta üldse märkuse tegi on juba haruldane,sest mehed ei märka tavaliselt naiste juures kunagi midagi. Näen seda kasvõi kodus kui ema on pingutanud....ja isa ei märka jälle midagi, vaid mühatab. Seega inimesed, öelge teistele rohkem kauneid sõnu ja küll näete, te saate vääriliselt tasutud. Teisi on ju nii tore rõõmustada.

Kevad südames

Väljas on nii ilus ilm,et laua kutsub õue. Aga mina minna ei saa. Pean siin kitsukeses ruumis nelja seina vahel istuma ja aknast välja vahtima.....ja "vesistama". Muide täna on taliharjapäev nii,et kõik talve selgroogu murdma. Kuigi väljas on praegu küll ehtne kevad. Ilus, ilus, ilus....;)

Vana tuttav

kohtusin eile vana tuttavaga. Jutustasime nagu poleks seda ajavahet meie vahel olnudki. Ja tunne oli hea. Hetkeks suutsin kõik halva unustada ja naerda, naerda südamest. Aga nüüd vähemalt otsustasin muutusi looma hakata. Ehk juba täna õhtul :D

Kui midagi leian

Täna tabas mind hetkeks juba valguskiir ja ma lootsin,et olen selle leidnud...aga siis purustas üks pisike msnivestlus kõik. Ja maailm vajus jälle oma tavalisse halli ollusesse.
Miks see peab nii olema, ma aru ei saa....
Ükskord peab ju ometi minul kah vedama hakkama.....peab krt...;)
Sest olen jõudnud arusaamisele,et nii enam ei saa/ei tohi/ei või edasi minna......midagi peab muutuma......

Rebin ennast ribadeks

Miks on nii,et kurbus tuleb alati kuidagi kuhjaga ja rõõmu on vaid killukesed. Alles üleeelmine nädal olin õnnelik aga see nädal on kurbus jällegi haaranud mind endasse. Millest see tuleb, seda tean mina. Eriti raskeks teeb asja veel see,et kui räägid oma tunnetest inimesele,kes peaks sind mõistma või vähemalt võiks, siis saad vastukajaks vaid mõistmatust. See aga tähendab,et ma olen ikkagi üksi. Mis sest,et inimesi on minu ümber nii palju, ka praegu on ruum pungil inimestest ja nende häältest. Mina aga ei saa neist kellegagi jagada oma tundeid ja mõtteid,sest tean juba ette,et mind ei mõistetaks.
Lubasin ühele tuttavsõbrale (vähemalt tahaks loota,et meist saavad sõbrad),et üritan leida tänases päevas killukese rõõmu. Raske saab see olema aga üritan ikka. Väiklane jutt on minu ümber, mitte midagi tähendav ja ütlev. Aga vähemalt mind märgatakse-hea seegi.

Võta end kokku

Võta end kokku!
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Terve kuu aega on see mõte mul peas vasardanud ja nüüd siis olen end niigi palju kokku võtnud,et siia kirjutada. Aga rohkemaks pole jõudu ja tahtmistki. Loodan vaid,et uus aasta tuleb parem kui vana aasta lõpp oli. Ja jälle on seesama mõte vasardamas minu peas:
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Ainult nii saan enda elus midagi muuta....