Mõtelusi

Milleks näha vaeva kui kõik kipub ikka vussi minema. Jama...täna oodati mind autoga, siis lõpuks taipas juht ikka mulle vastamata kõne teha,et ma alla tuleks( mis sest et läksin juba trepis alla vaatama, kas nad on kohal juba või ei). Krt nad pole kunagi nii vara jõudnud, tavaliselt just hilinevad, kust tean mina neid käia kogu aeg koridori akna peale passimas. Minu aknad on hoopis teisele poole. Ja minu küsimuse peale, et ootasite kaua, nähvati 4 minutit...aga mu kallis autojuhikene unustas selle kui kaua mina tead eelmisel nädalal ootasin, 20 min! tervelt 20 min ja ta polekski tulnud kui ma poleks helistanud. Aga tihti on nii, et teiste silmas pindu näeb...enda silmas palki ei näe. Kuigi praegu olen ma paratamatult sõltuv oma autojuhist. Minu teised armsad juhid on ära, kelle autosse ma rõõmuga istuksin. Aga muidugi üks muutus on minuga veel, mistõttu pole vahet, kas sõidan oma lemmikjuhiga koju või mitte....aga sellest ei tea veel keegi.
Üks uudis veel...olen avastanud endas vaidlushimu ja selle eriti siis kui leian, et mul on õigus. Nimelt käib mul juba pikemat aega sõnasõda ühe suhteliselt võõra inimesega. Ses suhtes, et ma ei tunne teda aga olen paar korda kirjutanud. Peamine põhjus on nimelt selles, et mina ei kiida heaks kõiki Eesti majandus-poliitilisi otsuseid....tema aga kiidab. Mina arvan, et inimestele peaks väärilist palka maksma, mis võimaldaks ära elada igal inimesel, mis vahet seal on, mis tööd ta teeb...tema aga arvab, et enamus eestlasi on seanahavedajad ja joodikud....Ise veel eestlane! Sealt meil tulevadki nii ühe A4 pikkused kirjad....mina ei anna alla ja tema kah mitte, vähemalt siiani pole andnud. Eks näis millega see kõik lõppeb aga mulle hakkab asi juba nalja pakkuma ja vaidlen pelgalt vaidlemise pärast.
Aga jälle olen ma sealmaal, et pean tunnistama-tahan, et kell liiguks rutemini ja aeg sõuaks õhtusse. Kuigi õhtud lähevad nii ruttu, vähemalt minu jaoks lähevad....eriti kui passin kodus veel natuke arvuti taga....ajan omi asju, siis vahin telekat ja ongi magalasse mineku aeg....ja siis juba uus hommik ja uus algus....ma olen tihti mõelnud sellele, et võiks olla olemas selline ajakeeramise värgindus, millega saaks aega edasi keerata või selle seisma panna. Kui mitte just päriseks seisma panna, siis mingiks ajaühikuks seiskuks või minutid võiks aeglasemalt minna...või oleks olemas selline lambike, mida hõõrudes tuleks välja džinn ja täidaks kolm minu soovi...või kuldkalake või.....aga midagi sellist ei ole. Kuigi mõnes mõttes on olemas selline masin, nimelt kui ma tööl olen, tunduvad minutid tundidena ja tunnid päevadena.
Vaatan hommikuti multikat Timon ja Pumba...kas selli, kes möllavad džunglis...surikaat ja tüügassiga...ja nende motoks on hakuna matata....võiks selle ka oma motoks võtta...see oleks sama hea, mis kõik need ajamasinad...aga sellisel juhul pean hüvasti jätma kooliga, tööga ja kõigega....sest kui koolis ei käi, ei saa haridust kui tööl ei käi, ei saa raha jne jne...surnud ring noh. Ja nii ei saa vähemalt inimeste maailmas elada...kui multikad oleks elu....
Kõik läheb jälle oma rada pidi...vahepeal tunnen ennast nagu robot: söö, maga, töö, kodu, kool...kõik käib kuidagi graafiku alusel ja mõtlemata ning sellest tekivad ka vead....kõik on automaatne....tõuse üles, söö, pese hambaid, mine kooli/tööle, tule koju, söö, vaata telekat, mine magama ja jälle algab kõik otsast...uus ring...vahetevahel vaatan enda ümber olevaid nägusid...st inimesi, bussis või tänaval....ja vahepeal tundub, et ka nemad on robotid...või neil on maskid ees...täiesti emotsioonitud....kõnnivad ringi tühjade, elutute pilkudega....automaatsete liigutustega....aga selline on elu.