SAATUS

Elus tuleb kõike ette võitusid ja kaotusi. Kellel on üht rohkem ja teist vähem, selle paneb paika saatus. See oleks nagu suur raamat, mida keegi kõrgem loeb ja mille lehti ta keerab. Ise täiesti osavõtmatuks jäädes, ükskõikselt silmitseb ta kirjapandud ridu ja ajab näpuga järge. Ta ei kuule nuttu ega naeru, ei palveid ega tänusõnu. Ta on täiesti ükskõikne. Kas selline ongi SAATUS?

Miks?

Miks on nii, et kui halvasti minema hakkab, siis ei lähe üks asi pahasti ja ka mitte kaks asja....vaid ikka rohkem. On kohe nii, et enam ei jaksa ja annaks alla aga ei saa. Tahaks põgeneda...kaugele, kaugele, kaugele....kus keegi ei tunne mind ja ei tea minust midagi.

Nädala algusest ja pingviiniparaadist

Nädalavahetus on nagu niuhti möödas ja jälle on alanud uus töönädal. Eks näis, mis see endaga kaasa toob. Nii hea see nädal kohe kindlasti ei ole kui eelmine....eelmisest nädalast parem on vaid puhkus. Puhkama aga ei lähe ma niipea. Seega oli eelmine nädal mullegi nagu väikese puhkuse eest.
Aga kas keegi eile pingviinideparaadi ka vaatas? Ma isegi natuke silmanurgast jälgisin. Kleite oli igasuguseid, vaatasin et nii mõnelgi korral lõhi hr Ilvese nägu särama....oli selle põhjustajaks siis niisama kaunis naine või avar dekoltee, seda teab vaid tema ise. Ja üks küsimus tekkis veel, huvitav kas kõik pidulised ka täna hommikul kell kaheksa kenasti oma tööpostidele jõudsid?!? Kuigi kaldun arvama, et ega nende jaoks ei oma see tööpäeva alguse kellaaeg mingit erilist tähtsust. Nad valivad ise selle enda jaoks....ja veel....on nad ka kõik ikka kaineks saanud või tulevad jääknähtudega tööpostile?!? Njaa....siin jagub tööd nii Võsapetsile kui ka Riisalule. Aga ega siis muud oska soovitada kui head algavat töönädalat ja lõppevat veebruari. Laskem märtsil tulla!!!

T:O:R:M

Vaatan aknast välja...tuleb torm. Pilved muutuvad tihedamaks ja hallimaks. Tuul tõuseb ja rebib oksi....varsti hakkab vihma sadama. Isegi autoantenn väriseb väljas. Selline on tore ilm toas teki all olemiseks ja aknast välja vahtimiseks. Mul on kahju neist inimestest, kes peavad praegu kuhugi jalgsi minema. Ja eemal on jälle mehed katusel....tuul on nii suur, et kardan, et mehed kukuvad katuselt alla....Vist sajabki juba, sest klaas on vihmapiisajälgi täis.
Kuulen teisest toast sellist jutuvada, et õudne...ütle veel, et mehed pole klatšimoorid.... tõmbavad sääl nii, et vähe pole...ja vadal lõppu ei näikse tulevat. Nalja ja naeru on palju....aga täna on ka reede, selle võib neile andeks anda....kuigi jälle pean tõdema fakti, et naised teevad tööd ja mehed.......kuigi ega ma kah praegu tööd tee, kirjutan ju siia.
Minul pole aga kellegagi jututada....kedagi pole msnis....Kalluga rääkisin eile peaaegu terve päeva....lahe oli....aga Kallut täna ei ole...ta mees tuli koju ja nüüd pole tal enam aega msnis istuda ja jututada....Enne sai väheke Jõe poisiga räägitud aga nüüd kobis tema kah minekut....nii, et jälle läks igavaks....kusjuures klatšimoori kamp läks kah laiali, jäi vaid neli.....ja nüüd läksid needki laiali...
Nüüd kisub väljas juba nii pimedaks nagu kell hakkaks 5 või pool 6 saama...ja aeg oleks koju minna....kuid ei, sinna on nii palju aega. Tervelt 6 tundi...oi jeerum, seda ma küll teada ei tahtnud. Ja kell ei liigu täna ka absoluutselt. Ma oleks siin nagu terve igaviku istunud. Ja kui väljas selline ilm ka on ,siis pole mingit tuju kuskil mujal olla peale voodi. Uni tikub peale. Aga loodan, et kell otsustab kiiremini käima hakata ja aeg liigub ruttu õhtusse.

Niisama

Muljeid nagu erilisi ei olekski, millest kirjutada aga tunnen siiski, et pean seda tegema. Miks? Kui ma vaid isegi teaks. Sellest ei saa ma ikka üle kui hea päev eile oli ja kui mõnus mul oli olla...ohh see fiiling...(Y) Täna ei saa enam nii head fiilingut tekkida, sest täna ei ole päikest ja selget taevast....ja ka see annab tunda. Üle pika aja oli normaalne magada, ma usun, et see tuli sellest et eile oli lihtsalt nii pingevaba päev ja tegelikult rohkem ei teagi...võibolla oli lihtsalt hea magamise öö kui selliseid üldse eksisteerib. Ärkasin öösel ka palju vähem üles kuigi hommikul olin juba kella 6-st ärkvel. Aga praegu on jälle selline tunne, et tahaks voodisse ja tuttu minna.
Tegelikult sa eile õhtul nalja...häkkisime Mannuga netis ja youtubes...avastasime sealt Jan Uuspõllu kõned erootikaliinile. Mingit videot seal niiöelda ei olnud, see oli lihtsalt kõne vormis...a la nagu 16115. Vat see oli huumor ja Uuspõld oli tasemel. Ma ei saa aru, kas kõik need erootikaliini töötajad on mingid umbe lollid või aetakse neile kogu aeg sellist iba suust välja aga meie olime Mannuga kõhud kõveras. Soovitan kõigile kui tuju halb, siis kuulake seda ja saate natuke naerda...kuigi meie irvitasime ikka päris tõsiselt. Hea, et Mannu toolilt maha ei kukkunud, nii naljakas oli tal.
Olen avastanud enda kõrval selliseid inimesi, kellest poleks uskunudki, et nad nii normaalsed võivad olla. Nimelt vestlen juba pikemat aega ühe tuttavaga msnis. Alguses arvasin, et ta on mingi hullem l***, tegelikult oli sellele arvamusele ka kaasaaitajaid...aga mingil hetkel hakkasime niisama kirjutama ja siis jagasime üksteise mailid ning hakkasime rääkima. Tuli välja, et meil on üsna palju asju, millest rääkida ja jututeemad ei lõppe niipea. Tegelikult on ta tore inimene ja sellise mõnusa huumorisoonega. Ma usun, et meie vestlusele aitab palju kaasa ka tõsiasi, et oleme samast tähtkujust. Tegelikult olen teda päriselus vaid mõned üksikud korrad näinud...sest me ei ela samas linnas.
Aga tühi kõht annab märku, et peaks midagi sööma minema....eks ma siis eda ka tee....head isu mulle :D

Be happy

Praegu on nii mõnus olla...nii hea :D aga tean, et seda mõnu mulle enam kauemaks ei jätku, sest niigi kaua olen saanud mõnuleda. Ja sellest on nii kahju...Sellised võikski kõik päevad olla, siis poleks mingit stressi...ohh...keegi laseb ülikõva lugu...kas oma klappide kaudu või kuulab vaikselt raadiot...(Y) Vaatasin just aknast välja ja kuskil kaugel eemal müttavad mehed katusel...ma ei saa küll aru, mida nad sinna on ära kaotanud...aga selle peale tahaks laulda...käime katuseid mööda...lähme kolame pööningute peal...trallaaa...Ja ikka veel on hea....nii hea...
Täna on jälle täpselt sama mõnus päikesepaiste nagu eile oli. Kohe kutsub õue...aga nagu ikka....ma ei saa minna...kuigi õues oli päris kena krõbe külm....aga jalutada võiksin ikkagi, mis sest külmast...peaasi, et päike paistab. Hea on tõusta kui päike särab....kuigi täna veel ei säranud, sest päike tõusis 7:48, just siis kui mina siia kõmpisin. Aga järgmine nädal sellel ajal tõuseb päike juba pool 8 ja kahe nädala pärast ajab juba päike ise üles...Hmmm...siis on juba kevade maik man...nagu ütleks mu vanaema...sest tegelikult on siis juba märts kah...
Mul vaja täna üks shopingutuur teha...ma pean endale suure madratsi ostma, sest me ei mahu kahekesi enam minu kitsasse voodisse ära. Kahele jääb kitsaks see 110....ei saa end välja magada....Äkki keegi teab soovitada odavat madratsit?? See nüüd selleks.....aga täna võiksid küll inimesed olla tibagi õnnelikumad...mina praegu veel olen...ja see natukene on kah juba suur asi....

PÄIKE

Ei ole võimalik....nii ilus päike on väljas...nagu kevad. See teeb tuju heaks ja meele nii rõõmsaks, et tahaks laulda. Aga ma ei oska laulda :D Võrreldes eilse sombus ilmaga ei anna täna võrreldagi. Aga vaatan, et varsti see võlu kaob nagu ikka. Aga uskumatu kui palju rõõmu võib päike valmistada. Tekib kevade tunne...Kui vaid ka lumi sulama hakkaks ja linnud laulma....vauuu.....Tekib tahtmine kohe välja joosta ja seda võlu endasse ahmida...aga ei saa...veel mitte....kaks tundi veel....Klappidest kuulen ka just megahead laulu...ohh see kõik on liiga hea, et olla tõsi....Kuigi tean kuidas seda veel paremaks saaks muuta....kui ma siin selles igavas klassiruumis istuma ei peaks, vaid saaks minna õue päiksekiiri endasse ahmima. Ohh ma läheks lossimägedesse jalutama...paljudele seal ei meeldi, sest igasugused imelikud käivad seal...aga mulle meeldib....mitte nende imelike pärast vaid seal on nii ilus, vaade on võrratu. Kujutan ette kui ilus see veel täna ja praegu võib olla, järv sätendab ja loodus naudib päikest...nagu ka mina naudiks. Selline tuju tuleb kohe peale, et tahaks armuda....ühte ja samasse inimesse...ja mitu korda...Kevad on ju armumiste aeg. Kuigi tegelikult on veel vara rääkida kevadest....veebruargi pole läbi...ja ka märts võib külma tuua kuid mina loodan vastupidist. Praegu ma küll keskenduda ei suuda, muudkui vahin aknast välja...ma olen võlutud....

Tali tuli

Tänase ilmaga poleks tahtnud üldse oma sooja teki alt välja pugeda. Oi kuidas kadestan neid, kes saavad seda luksust endale lubada, et magavad kauem või ei lähe täna üldse kuhugi. Voodis oli nii sossu ja tema minu kõrval, oli veel sossum. Mhmmm....kes tahaks sellisest voodist end üles upitada.
Tali tuli! On inimesi, keda see uudis rõõmustab, on neid, kellele see ei meeldi ja on neid, kellel on sellest suht poogen. Mina kuulun nende gruppi, kes just ei rõõmusta külmakraadide ja lume üle. Õues ei ole meeldiv olla kui külm tuul vuhiseb läbi kontide. Ei loe see, et seljas on talvejope, peas müts, käes on kindad....ikkagi on külm. Kuigi ühe positiivse asja suutsin leida-jalad on kuivad, sest väljas pole märg. Ma ei tea kuidas minul on alati saabastega vedanud, ükskõik kust või kui kallid saapad ma ostan, ikka lasevad nad vee läbi. Seega on kummikud ainuõige lahendus...aga neid jälle ei saa kanda, sest müüakse mingeid lillelisi, mummulisi ja üldse imelikke, mis nagu karjuksid mul jalas.
Kõigele sellele vaatamata ütlen talvele, mine minema ja lase kevadel tulla....plirts-plärts....saabu ruttu märts....

Sõber või mitte??

Eile üllatas üks töökaaslane mind päris tõsiselt. Terve selle nädala olen tundnud, et ta suhtub minusse kuidagi teisiti. Ei ole enam nii sõbralik nagu enne jne. Niisiis...eile hommikul küsis ta minult, kas ta on minu sõber ja lisas, et on sõber väikese tähega....nooo ma ei tea....see jutt on juba väga imelik....siis.... kallasin vee tema kohvile peale selle peale ütles ta, et ega ta nii abitu kaa ole jne....kuigi tahtsin vaid sõbralik ja lahke olla...mis vahet seal on, kes selle vee sinna tassi kallab...kui mina köögis olen, võin seda ju väga hästi teha....aga ju siis on vahe...Inimesed muutuvad üle öö....ja see muutumine käitumises tuli sellest, et olin kodus ühe päeva ja haige....äkki ta nuhkis mu arvutis?? Kuigi ma ei usu seda üldse, sest siit poleks ka midagi leida...ma ei hoia oma arvutis mitte midagi isiklikku. Pealegi....see töökaaslane on naisterahvas....oleks ta siis mees.....
Aga täna on sõbrapäev! Selle puhul võiksid kõik inimesed üksteise vastu palju kenamad olla, naeratused ei teeks paha. Tahaks, et õhtu tuleks kiiremini, sest mul tuli üks, oma arvates, hea mõte, mida võiks täna korda saata.

Sombutuju

Jälle üks sombune ilm. Ma ei tahaks mitte kui midagi teha aga pean. Vaatan aknast välja ja näen vaid udu…aga tahaksin näha päikest. Isegi vitamiinid ei aita mul väsimusega võidelda. Selliste ilmadega on õhtul juba kell 5 selline tunne, et tahaks voodisse pugeda ja magama jääda. Selline tunne on, et tahaks kah talveuinaku teha, et siis kevadel värskena ärgata ja tegutsema hakata.
Töökaaslane tegi enne minuga katse. Ta näitas mulle keerutavat naist ja küsis mis pidi naine liigub…mina ütlesin, et päripäeva….aga tegelikult liikus ta mõlemat pidi…nii päripäeva kui ka vastupäeva. Pidi oskama vaid vaadata. Alguses ma ei osanud vaadata aga pärast hakkas välja tulema.
Aga üks hea asi juhtus ka täna hommikul, mu lemmik tuli tööle. Ta oli kah haige olnud…nüüd on vähemalt parem olla kui üks sõbralik nägu vaatab mulle vahel harva vastu, sest see töökaaslane liigub palju ringi ja ta on suhteliselt harva kontoris.
Aga hakkan siis jälle õhtut ootama, et koju minna….ja kui midagi väga oodata, siis ei lähe aeg üldse kiiresti vaid venib

Ja olingi haige

Ja jäingi haigeks...täitsa haigeks kohe. Nii haigeks, et kuhugi minna ei saanud...ei kooli ei tööle. Kusjuures olen hakanud mõtlema, et haigus on keha moodus sundida inimest aega maha võtma. Puhkuse sa võid välja võtta või mitte aga keha sunnib sind puhkama....isegi vägivaldselt, sest haige ei ole hea olla ja haigust kasutab keha sinu vastu ära....see on karjuv füüsiline vägivald :D Aga noh, täna olen jälle tagasi omal kohal....oi kuidas ei oleks tahtnud hommikul tõusta, nii kangesti oleks tahtnud magada. Reedel kui ma kodus olin panin veel üht asja tähele....kuna reede on veel kooli/töö päev, siis reede läks kuidagi aeglaselt, seda muidugi kuni kella neljani, sealt edasi hakkas aeg nagu ikka kihutama. Oii kuidas ma tahaks, et oleks juba aprilli lõpp....vähemalt....kuulsin raadiost, et neljapäevast alates pidi külmaks minema ja reedel koguni kümme kraadi külma...tsiisos...ma külmun ära. Eii taha talvee

Helesinine unistus

Miks ei võiks minul olla kuskil mingi rikas “tädi Ameerikast”, kes mind hellitaks, ostaks mulle kortereid ja jagaks niisama lahkelt oma mammonat...sest nii kangesti tahaks oma kodu....see on see, millest ma unistan....nii päevad kui ööd...tahaks kuskilt lihtsalt raha saada kuigi ma ei tea kust....mängiks lotot...aga ma pole veel kunagi midagi võitnud....seega on see vist mõttetu üritus...sest raha mängiks palju rohkem maha kui võidaks....üle jääb ainult pangast laenu küsida ja siis maksta nii, et vett pritsib silmadest ja ka igast muust võimalikust august...aga nii palju kui mina olen aru saanud, siis teisiti kah ei saa. Kunagi peab ju päris oma kodu kah saama, sest jõle nadi oleks terve elu üürikas elada. Sisendan endale iga päev, et kui Kerttu saab hakkama saad ka sina....Kerttu ostis endale Männimäele 3 toalise korteri ja maksab nüüd iga kuu vapralt pangale laenu tagasi. Kui tema on laenust prii (siis on pea kah hall vast), maksan mina ikka edasi, sest ma pole ju endale korterit veel ostnud.....vat sellised mõtted siis täna ;)))))

Vastlad

Vaata hetkeks õue. Praegu on kell kohe-kohe üheksa saamas aga õues on nii meeletult ilus ilm. Kui ei teaks, arvaks et käes on kevad. Taevas on selge ja päike paistab. Kui veel linnud kah laulaksid, oleks täielik.....aga tuppa nende laul nii kui nii ei jõuaks....aga selle eest oleks mõnus õues jalutada. Aga õue ei saa ma veel niipea...kolme tunni pärast vast.
Täna on ju vastlapäev....täna peaks sööma hernesuppi, mängima vurridega, vastlaliugu laskma jne. Aga kui ma ausalt ütlen, siis ei tundu välja vaadates olema üldse mingi vastlapäev vaid pigem karjalaskepäevvõi midagi sellist.....
Millegi pärast tundub, et üks töökaaslane on mu peale pahane või kuidagi selline kummaline. Kuigi ma täpselt küll ei saa aru miks ta kuri peaks olema, sest enda teada ei ole ma talle mitte midagi teinud....asendasin vahepeal ühte teist tüüpi ja ei teadnud kõiki tolle tööülesandeid...võibolla selle pärast.....aga ma ei usu kah...Inimesed on imelikud...ühel nädalal on kõik ok ja teisel....enam mitte....

Selline on elu....

See on imelik kuidas üks inimene tuleb sinu ellu ja muudab nii palju. Poleks kunagi osanud ettegi kujutada kui hea on Tema kaisus olla, kui hea on Temaga niisama tühjast-tähjast rääkida, kui hea on üksteist kiusata...niisama mitte paha pärast, kui tore on mürada....ja see loend jätkub ja jätkub...Iga minuti tahaks Temaga koos olla....aga ei saa....selline on elu...Ja nagu kunagi “Kodus keset linna” öeldi, et elu ongi julm ja ebaõiglane...selline ta on jaa...
Kui nüüd teemat vahetada, siis avastasin just, et sellel aastal on 24. veebruar pühapäev ja seega ei mingit lühendatud päeva, vabast päevast rääkimata....see teeb meele tusaseks...oleks siis kasvõi laupäevaks sattunud, oleks reedegi lühem olnud aga ei...aga selline on elu...
Kui ma nüüd aknast välja vaatan, näen inimesi mööda kõndimas, autosid sõitmas ja mul tekib küsimus......miks inimesed tööl ei ole??!!?! Ma saan lastest aru, kes paneb koolist poppi, kes teeb endale päeva lühikeseks, kellel algavad tunnid hiljem vms...aga täiskasvanud.....no mõned on üliõpilased, kes siis lähevad loengusse, tulevad sealt....aga see kui palju jalutab niisama inimesi väljas....on arusaamatu....kellel on vahetustega töö, kellel puhkus, kes on FIE....aga jällegi pean tõdema...selline on elu....tahaks kah jalutada esmaspäeval niisama linnas ringi, sest siis vast poleks pühapäeval sellist vastikust ja esmaspäeval nii esmaspäeva tunnet.....aga ei saa seda endale lubada...ja nii ma peangi pöörama oma pilgu näd. Vahetuse suunas....siis saan kõndida linnas ja ajada omi asju...

Väsimus

Päevad on tõesti igaüks ise näoga. Eile oli mul täielik reede tunne aga praeguseks on see kadunud. Võibolla tuleb see halvast enesetundest võibolla aga magamatusest. Öösel ärkasin ma küll üheksa või kümme korda üles, külg oli väsinud, siis jälle olin käe ära maganud nii, et see oli surnud, küll lärmasid naabrid koridoris. Ja nii oligi, et ärkasin veerand seitse lõplikult ning otsustasin, et enam kauem ma oma häda ei kannata vaid käin ära. Ja enam ma magama ei jäänudki, ootasin ja ootasin et kell saaks seitse. Üllatavalt kaua aega kulus ja siin ma nüüd olen-unine, torssis, haigutav ja paha olla. Tahaks puhkust ma ütlen! Kaks sõbrannat puhkavad mul praegu, oi kuidas ma neid kadestan. Neil on aega enda jaoks, mina aga pean mitmel rindel rabama nagu peata kana. Kusjuures mõtlesin enda arvates kavala plaani välja, et jään haigeks. Päriselt ma muidugi haigeks jääda ei tahaks aga siis saaks natukenegi hinge tõmmata, sest tunnen kuidas elumahlad minust välja voolavad ja varsti olen ma nagu tühjaks pigistatud sidrun. Seda ei tohi aga juhtuda. Näd. lõpud on ka liialt lühikesed, et oma akusid laadida. Minu prioriteet on puhkus ja kui muud üle ei jää, siis võtangi kätte ja jään haigeks. Selle kuu ma ikka kuidagi ära pingutan....vast...Kõik räägivad, et veebruar on lühike kuu, pähh...kaks päeva lühem vaid....aga siiski parem ikka kui mitte midagi...Aga noh...siin ma nüüd siis istun ja ootan oma puhkust....ja oodata on veel kaua, kaua, kaua....