Sombutuju

Jälle üks sombune ilm. Ma ei tahaks mitte kui midagi teha aga pean. Vaatan aknast välja ja näen vaid udu…aga tahaksin näha päikest. Isegi vitamiinid ei aita mul väsimusega võidelda. Selliste ilmadega on õhtul juba kell 5 selline tunne, et tahaks voodisse pugeda ja magama jääda. Selline tunne on, et tahaks kah talveuinaku teha, et siis kevadel värskena ärgata ja tegutsema hakata.
Töökaaslane tegi enne minuga katse. Ta näitas mulle keerutavat naist ja küsis mis pidi naine liigub…mina ütlesin, et päripäeva….aga tegelikult liikus ta mõlemat pidi…nii päripäeva kui ka vastupäeva. Pidi oskama vaid vaadata. Alguses ma ei osanud vaadata aga pärast hakkas välja tulema.
Aga üks hea asi juhtus ka täna hommikul, mu lemmik tuli tööle. Ta oli kah haige olnud…nüüd on vähemalt parem olla kui üks sõbralik nägu vaatab mulle vahel harva vastu, sest see töökaaslane liigub palju ringi ja ta on suhteliselt harva kontoris.
Aga hakkan siis jälle õhtut ootama, et koju minna….ja kui midagi väga oodata, siis ei lähe aeg üldse kiiresti vaid venib