Väsimus

Päevad on tõesti igaüks ise näoga. Eile oli mul täielik reede tunne aga praeguseks on see kadunud. Võibolla tuleb see halvast enesetundest võibolla aga magamatusest. Öösel ärkasin ma küll üheksa või kümme korda üles, külg oli väsinud, siis jälle olin käe ära maganud nii, et see oli surnud, küll lärmasid naabrid koridoris. Ja nii oligi, et ärkasin veerand seitse lõplikult ning otsustasin, et enam kauem ma oma häda ei kannata vaid käin ära. Ja enam ma magama ei jäänudki, ootasin ja ootasin et kell saaks seitse. Üllatavalt kaua aega kulus ja siin ma nüüd olen-unine, torssis, haigutav ja paha olla. Tahaks puhkust ma ütlen! Kaks sõbrannat puhkavad mul praegu, oi kuidas ma neid kadestan. Neil on aega enda jaoks, mina aga pean mitmel rindel rabama nagu peata kana. Kusjuures mõtlesin enda arvates kavala plaani välja, et jään haigeks. Päriselt ma muidugi haigeks jääda ei tahaks aga siis saaks natukenegi hinge tõmmata, sest tunnen kuidas elumahlad minust välja voolavad ja varsti olen ma nagu tühjaks pigistatud sidrun. Seda ei tohi aga juhtuda. Näd. lõpud on ka liialt lühikesed, et oma akusid laadida. Minu prioriteet on puhkus ja kui muud üle ei jää, siis võtangi kätte ja jään haigeks. Selle kuu ma ikka kuidagi ära pingutan....vast...Kõik räägivad, et veebruar on lühike kuu, pähh...kaks päeva lühem vaid....aga siiski parem ikka kui mitte midagi...Aga noh...siin ma nüüd siis istun ja ootan oma puhkust....ja oodata on veel kaua, kaua, kaua....