Pidasin ühe töökaaslasega suhteliselt pika naistevestluse maha. Huvitav oli ja varem ma temaga sellistel teemadel rääkinud ei olnud. Sain kasulikku infi ja ehk ta ikka sallib mind ka natukene. Ma olen siia tööle tulemisest peale arvanud, et ega ta mind just väga ei kannata. Ehk isegi eksin aga ei tea...no lootus on ju lollide lohutus.
Nii väga tahaks (loe peaksin) praegu helistama minna aga tahaksin teha seda siis kui olen üksinda ruumis või kui ülemused on lahkunud. Nimelt mulle ei meeldi kui teised kuulavad pealt kuidas mina asju ajan. Kusjuures ma isegi oleksin seda teha saanud aga enne pidin tegema natuke eeltööd ja selle eeltöö nahka mu kõned nüüd läksidki. Kõrvalkontorist läks töökaaslane ära, tema telefoni oleksingi saanud kasutada aga nüüd tuli sinna teine tüüp asemele. Tundub, et tal pole mõtetki sealt ära minna. Jama, jama, jama. Iseenesest võiks ju oma mobiililt kah helistada aga milleks kui siin on tavatelefonid kah olemas. Aga kui ma pean tegema 25 kõnet enne kui näkkab, siis tahaks näha mis mu telefoniarve ütleb...või mina kui ma arve kätte saan...aga noh, loodame paremat....et ta ikka lahkub sealt enne kui telef. omanik tagasi tuleb...mine, mine, mine...Kujutan juba ette kuidas tänane päev venib....eriti kui mul on õhtul vaja igasuguseid tähtsaid asju ajada. Ja ülemus ei lahku kah kuhugi...kui ta läheb, siis ainult selleks, et süüa. Teised bossid käivad ärilõunatel või siis söövad kuskil restos no ikka tunnike või nii...aga minu oma....see vist ei näri kah toitu vaid neelab tervikuna alla, sest tal läheb alati nii vähe aega. Maksimaalsetel juhtumitel pool tunnikest ja ongi kõik. Noo jah...kuidas kellegi ülemused on....minu oma harrastab õhtuti kaua istuda, teiste omad lähevad selle eest õhtul varem ära vms.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar