Eksimus

Kuidas inimesed ei märka,et nende väikesed kommentaarid võivad vahel olla teistele väga valusad. Eriti kui tead, et oled eksinud, sellest midagi hullu pole juhtunud ja eksisid ka vaid kogemata. Ja siis kui öeldakse,et noore inimese asi või noore pruutis tüdruku asi.....ai marru ajab. Jooksin kohe WC-sse,et pisaraid varjata. Õnneks pole siiamaani keegi mu punaseid silmi märganud. No krt nagu ma oleks meelega eksinud, nagu ma oleks nimelt kõike teinud, nagu oleks midagi paha juhtunud.....aga ei, kõik on korras ja hästi. Miks on siis veel vaja niimoodi öelda. Siis tahaks näkku karjuda:"Sorry küll...eksisin...jaa...aga leidke endale inimene,kes on täiuslik ja ei eksi-täiesti vigadeta. Mina lähen, hüvasti!"Ja siis sulgeksin enda järel ukse ning kõnniksin helgema tuleviku poole, pea julgelt püsti ning silmades säramas rõõm.

Üks väike kompliment igasse päeva

Komplimente on tore saada ja muidugi on neid ka mõnus öelda,sest tead,et teed teisele rõõmu. Mulle öeldi ka täna väga kummaline asi ja kui arvestada seda,et ütleja oli mees ja mitte just esimeses nooruses,siis võiks tema sõnu komplimendina võtta. Ja ma võtangi. Mitte ainult selle pärast,et ma nii kangesti tahaksin midagi ilusat kuulda, no tahan kah,aga see pole peamine. See,et ta üldse märkuse tegi on juba haruldane,sest mehed ei märka tavaliselt naiste juures kunagi midagi. Näen seda kasvõi kodus kui ema on pingutanud....ja isa ei märka jälle midagi, vaid mühatab. Seega inimesed, öelge teistele rohkem kauneid sõnu ja küll näete, te saate vääriliselt tasutud. Teisi on ju nii tore rõõmustada.

Kevad südames

Väljas on nii ilus ilm,et laua kutsub õue. Aga mina minna ei saa. Pean siin kitsukeses ruumis nelja seina vahel istuma ja aknast välja vahtima.....ja "vesistama". Muide täna on taliharjapäev nii,et kõik talve selgroogu murdma. Kuigi väljas on praegu küll ehtne kevad. Ilus, ilus, ilus....;)

Vana tuttav

kohtusin eile vana tuttavaga. Jutustasime nagu poleks seda ajavahet meie vahel olnudki. Ja tunne oli hea. Hetkeks suutsin kõik halva unustada ja naerda, naerda südamest. Aga nüüd vähemalt otsustasin muutusi looma hakata. Ehk juba täna õhtul :D

Kui midagi leian

Täna tabas mind hetkeks juba valguskiir ja ma lootsin,et olen selle leidnud...aga siis purustas üks pisike msnivestlus kõik. Ja maailm vajus jälle oma tavalisse halli ollusesse.
Miks see peab nii olema, ma aru ei saa....
Ükskord peab ju ometi minul kah vedama hakkama.....peab krt...;)
Sest olen jõudnud arusaamisele,et nii enam ei saa/ei tohi/ei või edasi minna......midagi peab muutuma......

Rebin ennast ribadeks

Miks on nii,et kurbus tuleb alati kuidagi kuhjaga ja rõõmu on vaid killukesed. Alles üleeelmine nädal olin õnnelik aga see nädal on kurbus jällegi haaranud mind endasse. Millest see tuleb, seda tean mina. Eriti raskeks teeb asja veel see,et kui räägid oma tunnetest inimesele,kes peaks sind mõistma või vähemalt võiks, siis saad vastukajaks vaid mõistmatust. See aga tähendab,et ma olen ikkagi üksi. Mis sest,et inimesi on minu ümber nii palju, ka praegu on ruum pungil inimestest ja nende häältest. Mina aga ei saa neist kellegagi jagada oma tundeid ja mõtteid,sest tean juba ette,et mind ei mõistetaks.
Lubasin ühele tuttavsõbrale (vähemalt tahaks loota,et meist saavad sõbrad),et üritan leida tänases päevas killukese rõõmu. Raske saab see olema aga üritan ikka. Väiklane jutt on minu ümber, mitte midagi tähendav ja ütlev. Aga vähemalt mind märgatakse-hea seegi.

Võta end kokku

Võta end kokku!
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Terve kuu aega on see mõte mul peas vasardanud ja nüüd siis olen end niigi palju kokku võtnud,et siia kirjutada. Aga rohkemaks pole jõudu ja tahtmistki. Loodan vaid,et uus aasta tuleb parem kui vana aasta lõpp oli. Ja jälle on seesama mõte vasardamas minu peas:
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Võta end kokku!
Ainult nii saan enda elus midagi muuta....