Sõpradest ja sõprusest

Täna hommikul hakkasin mõtisklema sõpruse teemal. Mulle tundub, et sõprus on väga habras asi...ning see võib nii kergesti mõraneda või isegi puruneda.
Miks on see nii, et mõne vana sõbraga ei leia enam ühist jututeemat? Olen niimoodi kaotanud 2 sõpra ja tundub, et ka kolmas sõber tüürib selles suunas. Ja mul on valus....valus, et kunagi nii tähtis inimene minu elus lihtsalt kaob...hajub....ja me ei suhtle enam...me ei helista enam...me ei räägi isegi msnis enam....aga miks???
Mulle tundub, et asi pole mitte ainult minus vaid ka temas....äkki peaks lihtsalt maha istuma ja asjad selgeks rääkima? Kuid kardan, et sellest ei oleks abi....ja nii me teesklemegi...kui üksteist näeme, siis räägime mõne sõna juttu ja ongi kõik....kuid muidu väldime üksteist....ma vihkan sellist teesklust...mulle pole seda vaja.....kuid samas ma kardan....kardan mida? Ma ei tea isegi mida....
Asi lihtsalt selles ongi, et ma tahan hoida seda sõprust...ma ei taha seda kaotada....aga kuidas ravida terveks seda, mida oled juba kaotamas....või isegi juba kaotanud??
Ma kardan, et meie jaoks on juba liiga hilja....liiga hilja, et seda terveks ravida....aga ma niiii väga tahaks....aga muidugi...selleks on vaja kahte inimest...minust üksi ei piisa....

Etüüd

esimene vaatus - saabub printsess ning prints seitsme maa ja mere tagant tuleb ja näitab talle Asju Nagu Need On, siin taevalaotuse all.

teine vaatus - emand räägib asjadest nagu need on ja nagu need Peaksid Olema. printsess ei ole nõus ja unustab kõik, mida seni on õppinud ning teeb etteheite.

kolmas vaatus - printsess vistakse kuningriigist välja.

epiloog - kuidas siis Asjad On? comme si, comme ca nagu konnaarmastajad ütlevad, ometi pole variatiivsus alati kasulik ja lahendusi vahel polegi.

kõik.

taustal lendlevad lumehelbed, lastekoor laulab maasikamuusikat ja pesukarud teevad kukerpalli.

(järgmiseks korraks õpin luuletama)

Väljakutse

Täna (õigemini küll juba eile) töölt koju kõndides otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja jalutada Paala järve ääres. Ilm oli kevadiselt värske, õhus oli soojust, lõhnades helgust ja igasugused mahlad maapinnas, taimedes, puudes ja inimestes tsirkuleerisid juba. Seisin seal lindude lärmis ja mõtlesin sellele, kui ilus on elu. Otsustasin, et siit edasi kodu poole naeratan igale inimesele, kes mulle vastu tuleb. Minu pakti iseendaga tunnistas loojangueelse päikese kuldne kuma.Viisin lubatu täide. Vastu sain päris mitu naeratust, ja üks tüdruk naeratas mulle juba enne, kui mina talle jõudsin naeratada. See pole küll mingi rekord, aga ikkagi. 2:1, minu võit.See on minu väljakutse. Kes lööb üle?

Koogike

Eile proovisin üle pika aja jälle midagi valmistada....ja mingi ime läbi kukkus see mul täitsa hästi välja, nii et teine kordki....aga kui keegi tahab veel katsetada, siis lisan siia ka retsepti :D
Enjoy!

Retsept: Tiramisumaitseline juustukook

Vaja läheb:

Põhjaks:

150 g digestive küpsiseid
50 g võid
1 tl kakaopulbrit


Peale:

14 Lady Fingers küpsist
3 sl espressot
750 g maitsestamata toorjuustu
2 dl suhkrut
1 sl maisitärklist
1 tl vanillsuhkrut
3 muna
2 dl hapukoort


Kaunistamiseks:

hakitud mandleid

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Sega juurde kakaopulber ning suru segu lahtikäiva tordivormi põhja.
Lõika küpsised pooleks ja vooderda nendega koogivormi servad. Sega kokku kõik ülejäänu ning vala vormi.
Küpseta ahjus 1 tund ja 10 minutit. Jahuta avatud uksega ahjus 1 tund.
Hoia torti enne serveerimist vähemalt 5 tundi külmkapis.Puista üle mandlitega.

Retsept on pärit Tordiraamatust, muutsin seda natuke.

Tegus

Vahepeal on taas tore olnud. Neljapäeval Mäkki sünnipäevapidu, reedel jazziõhtu, laupäeval väike pepulauatamine kolmekesi ja õhtul Heleni soolaleivapidu, pühapäeval klassi ühisüritus ja nüüd on nädal alanud. Täna tuleb rahulik õhtu Viljandis. Kui hommikul ärkasin, oli kindel plaan, et ma viilin mõlemast loengust. Aga oh ei. Juhtus hoopis nõnda, et läksin siiski saksa keelde ning see oli n-ö mu privaattund. Olin seal üksi. Kusjuures polnud paha. Seejärel läksime valgustusele järgi ning viisime ära. Arvasin, et ei lähe järgmisesse loengusse, kuid... Aitäh, Krista, et mind tagant utsitasid. Ikkagi käisin seal. Kogemus missugune. Aga siiski veidi pelgan seda loengut.Ja oi, mida ma nägema pidin. Valus ei olnudki. Mariga oli ka hea rääkida. Meestest noh. Nagu tavaliselt.

Lõpuks ärkvel...

Terve eilse päeva magasin maha. Uskumatu kui segamini võib ikka üks reis inimese unegraafiku ajada. Aga ega siis selle lühikese ajaga suurt miskit juhtuda saagi. Peale selle, et nägin kahtlaseid unenägusid ja kui üles tõusin olin raudkindel, et täna on reede. A võta näpust, ei olnudki....või noh õigem oleks vist öelda, et ei olegi. Aga tibake unesegune olen ikka...mõtlen ka seda, et kas mul täna öhtul üldse uni tuleb või olen ma ennast nüüd nii ära maganud, et ei jää üldse magama. Aga noh, elame ja näeme....peakski minema vaatama, mida head minu külmkapp mulle täna pakub ja kui seal haigutab tühjus vastu, siis peaks vist poodi minema.....enne poodi minekut peaksin ennast riidesse panema. Nii hea on uneriietega ringi kõndida...mugavus üle kõige....

Insomnia

Täna on siis see päev kui puhkusest peab puhkama. Tegelikult tuli kogu see kamm mulle nii ootamatult...sooduspakkumine ja kiired otsused....ja juba olimegi lennukis ja tõusime õhku. Aaga mõnus oli....tahaks veel reisida, kuhugi kaugele ja soojale maale-nt Austraaliasse. Nii kallist reisi ei suuda ma vist küll endale kunagi lubada.
Muljed igatahes pulbitsevad üle ja unegraafik on kah sassis...öösel und ei tule ja siis päeval lõõskaks. Enamus elu käib seal ju öösel. Ahh kui mõnus....igatahes läheb teen endale nüüd ühe tassi kohvi ja viskan voodisse telkut vahtima...äkki tuleb uni :D