TÄNA

Täna olen küll nagu tulistel sütel...tänane päev ei sarnane mitte kuidagi eilsega. Eile oli rahulik ja vaikne, täna aga on õhkkond jälle närviline ja rahutu. Ma ei julge eriti liikuda kah mitte, et kellelegi ette ei jääks. Ma ei tea, mis sest jamast saab....kohe kohe tuleb plahvatus aga loodan, et ei tule. Hirm on ikkagi nahas. Päevad ei ole vennad ega ka õed mitte. Tuleks vaid õhtu kiiremini, millegi pärast olen nii väsinud aga lohutavaks mõtteks on see, et homme saab magada....Käed on külmad ja higised...tundub, et kõik ei lähe üldse nii nagu ma arvasin. Tunnen ennast nagu thrilleris. Vahepeal ongi tunne, et elu on film. Mõnikord on komöödia (tavaliselt siis kui Sixi näen), mõnikord on draama (näd.lõpud), õudukas (kui siia tulen)jne jne....Kuidas ma saaksin niimoodi teha, et juba nüüd puhkama saaks. Hehee...murran juusteluud....:D, siis saan siniselehe ja kooli kah minema ei pea...võtaks ja puhkaks...kõigest....

Neljapäev

Täna on praeguseni olnud hea olla....selline rahulik ja mõnus...minu ümber on vähe inimesi, keegi ei närvitse...usun, et sellest mu pingevaba olek tulebki...kusjuures teha on olnud üllatavalt palju....aga noh...vast saame hakkama...:D
Tahaks, et tuleks õhtu, siis saan Annuga kokku....nii tore on vahel sõpru näha. Tundub nagu poleks ma ilmatum aeg kedagi näinud...aga kord pole olnud tuju, siis jälle aega või olen väsinud....ja nii ongi need nädalad läinud...Kustit pole kah kaua aega näinud...või isegi olen...oot mis ma ajan..eelmine kolmapäev nägin vist...ja jaa..see oli siis kui me kaubakas käisime...kuigi pean mainima, et Viljanid kaubamajast pole mina endale veel midagi leidnud...masendav...Tegelikult ega mul uudiseid olegi millest kirjutada...keegi vihaseks ei ole mind ajanud...suur rõõmu pole kah valmistanud...seega nagu polegi midagi...

Puhkamisest ja muust...

Nii jälle on imelik olukord...täna pandi puhkusegraafik paika. Muidugi oli ülemus see, kes esimesena kirjutas ja tema midagi muutma ei pea...Loogiline ju, sest ta on ülemus. Mulle öeldi, et vaata kuidas sa oma kooliga saad, et kuna sul on vaja kindlasti vaba olla. Aga üllatuseks tuli neile see kui ma ütlesin, et ega mul nii väga polegi vaja vaba olla, sest kool ei segaks mul töötamist. Cammoon...juunikuus juba kõik läbi ja see üks päev vabaks võtta...see ei sega midagi. Paningi siis suure huraaga kirja juulikuu...aga ohh üllatust, tervet kuud ma vabaks võtta ei saa, vaid pean seda tegema osade kaupa. See siis tähendaks seda, et maksimaalselt kaks nädalat järjest...kuigi tegelikult peaksin saama üldse rohkem puhata, sest mul on eelmise aasta puhkus kah välja võtmata. Kui osade kaupa puhata, siis nagu ei tunnegi seda puhkust. Kui oli jõuluvaheaeg nädal aega....see aasta tuli küll 11 päeva, siis seda nagu ei tundnudki....Kui saad ikka järjest puhata, siis saad puhkuse maigu suhu. Ei tea midagi...läbirääkimiste küsimus ja näis mis saab....aga selge on see, et eelistatakse vanu olijaid uutele. Või noh...see, et üht eelistatakse teisele on selge... Võibolla võtan hoopis kätte ja vahetan töökohta, sest mulle tundub, et siin ei muutu mitte kui midagi, paremuse poole küll mitte. Kuigi siis ei saaks ma puhata aga vahet pole...Eks näis, mis saatusel on veel minu jaoks varuks on. Aga eks see ole loogiline, et ülemustel on omad lemmikud nagu ka minul on omad lemmikud....
Mida siis veel???!!!???...mingi vastik ärevus on sees.....ja ma oleks suhteliselt õnnelik kui ülemus mulle ütleks, et ole nii kena...paki oma 7 asja ja mine koju...ja ära tagasi tule...hirmus mõelda aga mõnes mõttes on see ka kergendus. Siis saaksin kohe hakata uues kohas tööle ja eelmise aasta lõpul kui tööd otsisin, öeldi mulle ära just selle pärast, et ma ei saanud kohe alustada. Pean ju vanas kohas ette teatama mingi kuu aega või nii...ja alles siis saan ma alustada uuesti...kuu aega on aga liiga pikk aeg selleks, et oodata....Kadestan mõnes mõttes rekkajuhte...tean küll, et neil on pingeline töö jne...aga nad saavad ühe linna seljataha jätta ja siis edasi kihutada....uue alguse suunas...ohh kuidas tahaks olla muretu laps, mängida liivakastis ja lõunati magada...:D

Mõtelusi

Milleks näha vaeva kui kõik kipub ikka vussi minema. Jama...täna oodati mind autoga, siis lõpuks taipas juht ikka mulle vastamata kõne teha,et ma alla tuleks( mis sest et läksin juba trepis alla vaatama, kas nad on kohal juba või ei). Krt nad pole kunagi nii vara jõudnud, tavaliselt just hilinevad, kust tean mina neid käia kogu aeg koridori akna peale passimas. Minu aknad on hoopis teisele poole. Ja minu küsimuse peale, et ootasite kaua, nähvati 4 minutit...aga mu kallis autojuhikene unustas selle kui kaua mina tead eelmisel nädalal ootasin, 20 min! tervelt 20 min ja ta polekski tulnud kui ma poleks helistanud. Aga tihti on nii, et teiste silmas pindu näeb...enda silmas palki ei näe. Kuigi praegu olen ma paratamatult sõltuv oma autojuhist. Minu teised armsad juhid on ära, kelle autosse ma rõõmuga istuksin. Aga muidugi üks muutus on minuga veel, mistõttu pole vahet, kas sõidan oma lemmikjuhiga koju või mitte....aga sellest ei tea veel keegi.
Üks uudis veel...olen avastanud endas vaidlushimu ja selle eriti siis kui leian, et mul on õigus. Nimelt käib mul juba pikemat aega sõnasõda ühe suhteliselt võõra inimesega. Ses suhtes, et ma ei tunne teda aga olen paar korda kirjutanud. Peamine põhjus on nimelt selles, et mina ei kiida heaks kõiki Eesti majandus-poliitilisi otsuseid....tema aga kiidab. Mina arvan, et inimestele peaks väärilist palka maksma, mis võimaldaks ära elada igal inimesel, mis vahet seal on, mis tööd ta teeb...tema aga arvab, et enamus eestlasi on seanahavedajad ja joodikud....Ise veel eestlane! Sealt meil tulevadki nii ühe A4 pikkused kirjad....mina ei anna alla ja tema kah mitte, vähemalt siiani pole andnud. Eks näis millega see kõik lõppeb aga mulle hakkab asi juba nalja pakkuma ja vaidlen pelgalt vaidlemise pärast.
Aga jälle olen ma sealmaal, et pean tunnistama-tahan, et kell liiguks rutemini ja aeg sõuaks õhtusse. Kuigi õhtud lähevad nii ruttu, vähemalt minu jaoks lähevad....eriti kui passin kodus veel natuke arvuti taga....ajan omi asju, siis vahin telekat ja ongi magalasse mineku aeg....ja siis juba uus hommik ja uus algus....ma olen tihti mõelnud sellele, et võiks olla olemas selline ajakeeramise värgindus, millega saaks aega edasi keerata või selle seisma panna. Kui mitte just päriseks seisma panna, siis mingiks ajaühikuks seiskuks või minutid võiks aeglasemalt minna...või oleks olemas selline lambike, mida hõõrudes tuleks välja džinn ja täidaks kolm minu soovi...või kuldkalake või.....aga midagi sellist ei ole. Kuigi mõnes mõttes on olemas selline masin, nimelt kui ma tööl olen, tunduvad minutid tundidena ja tunnid päevadena.
Vaatan hommikuti multikat Timon ja Pumba...kas selli, kes möllavad džunglis...surikaat ja tüügassiga...ja nende motoks on hakuna matata....võiks selle ka oma motoks võtta...see oleks sama hea, mis kõik need ajamasinad...aga sellisel juhul pean hüvasti jätma kooliga, tööga ja kõigega....sest kui koolis ei käi, ei saa haridust kui tööl ei käi, ei saa raha jne jne...surnud ring noh. Ja nii ei saa vähemalt inimeste maailmas elada...kui multikad oleks elu....
Kõik läheb jälle oma rada pidi...vahepeal tunnen ennast nagu robot: söö, maga, töö, kodu, kool...kõik käib kuidagi graafiku alusel ja mõtlemata ning sellest tekivad ka vead....kõik on automaatne....tõuse üles, söö, pese hambaid, mine kooli/tööle, tule koju, söö, vaata telekat, mine magama ja jälle algab kõik otsast...uus ring...vahetevahel vaatan enda ümber olevaid nägusid...st inimesi, bussis või tänaval....ja vahepeal tundub, et ka nemad on robotid...või neil on maskid ees...täiesti emotsioonitud....kõnnivad ringi tühjade, elutute pilkudega....automaatsete liigutustega....aga selline on elu.

Reedeood

On reede hommik. See on küll ainuke päev kui ma lähen sinna mitte nii suure vastumeelsusega kui muidu, sest ma tean,et kohe-kohe algab näd.vahetus. Aga ka see kohe-kohe ei lähe üldse nii ruttu kui ma tahaksin. Päev venib, tunnid ei lähe üldse. Kui ei lähe minutidki, mis siis neist tundidest veel rääkida. Oi kuidas ma ootan....reede õhtu on kõige parem õhtu nädalas,sest just sellel õhtul ma tean,et mul on veel kaks vaba päeva. Laupäev enam nii hea ei ole,sest siis ma tean, et kohe tuleb pühapäev ja ongi kõik. Tegelikult võiks öelda, et ma suisa jälestan pühapäevi. Igatahes on mul õhtuks juba plaanid olemas. Kõigepealt saan ma temaga kokku. Siis pean ma südame rindu võtma ja ostma selle ainult, et ma peaksin välja mõtlema mitut mul vaja läheb. Kas ühest piisab? On see üks piisavalt täpne? Aga mitte miski ei saa vähendada minu rõõmu reede üle. Oooo happy day....kuigi tegelikult oleks õigem öelda Oooo happy evening.....Tegelikult leian, et normaalne oleks kui reedene päev oleks juba ametlikult lühem. Olgu see siis koolipäev või tööpäev. Ma ei mäleta küll mitmendas klassis ma käisin....aga ühel aastal oli mul reedeti 8 tundi. 8 tundi!! No ja see ei ole ju normaalne, puhkepäevi nagu ei tunnekski ,sest reedesed kohustuslikud toimetused kestavad nii kaua. Võiks olla ikka nagu mujal arenenud maades, et reeded on juba lühikesed, sest inimesed tahavad puhata. Selle jutu peale teeks Six hea märkuse...kas sellist Eestit me tahtsimegi?!? Oi kuidas tahaks,et kell oleks juba niikaugel, et pakiks oma asjad kokku, hõikaks adios amigos ja läheks. Aga sinnani on veel ...dziisos kui kaua aega....5 tundi...masendav. Kuidagi pean ma selle aja ju vastu pidama. Eile mõtlesin selle peale, et oh kui hea on homne päev (ehk siis tänane), siis saan juba koju. Tänane päev venib ja ei lähe üldse nii ruttu. Aga ju see siis on nagu mingi Murphy seadus või midagi taolist, et kui midagi väga oodata, tundub et aeg jääb seisma.

Eksimus

Kuidas inimesed ei märka,et nende väikesed kommentaarid võivad vahel olla teistele väga valusad. Eriti kui tead, et oled eksinud, sellest midagi hullu pole juhtunud ja eksisid ka vaid kogemata. Ja siis kui öeldakse,et noore inimese asi või noore pruutis tüdruku asi.....ai marru ajab. Jooksin kohe WC-sse,et pisaraid varjata. Õnneks pole siiamaani keegi mu punaseid silmi märganud. No krt nagu ma oleks meelega eksinud, nagu ma oleks nimelt kõike teinud, nagu oleks midagi paha juhtunud.....aga ei, kõik on korras ja hästi. Miks on siis veel vaja niimoodi öelda. Siis tahaks näkku karjuda:"Sorry küll...eksisin...jaa...aga leidke endale inimene,kes on täiuslik ja ei eksi-täiesti vigadeta. Mina lähen, hüvasti!"Ja siis sulgeksin enda järel ukse ning kõnniksin helgema tuleviku poole, pea julgelt püsti ning silmades säramas rõõm.

Üks väike kompliment igasse päeva

Komplimente on tore saada ja muidugi on neid ka mõnus öelda,sest tead,et teed teisele rõõmu. Mulle öeldi ka täna väga kummaline asi ja kui arvestada seda,et ütleja oli mees ja mitte just esimeses nooruses,siis võiks tema sõnu komplimendina võtta. Ja ma võtangi. Mitte ainult selle pärast,et ma nii kangesti tahaksin midagi ilusat kuulda, no tahan kah,aga see pole peamine. See,et ta üldse märkuse tegi on juba haruldane,sest mehed ei märka tavaliselt naiste juures kunagi midagi. Näen seda kasvõi kodus kui ema on pingutanud....ja isa ei märka jälle midagi, vaid mühatab. Seega inimesed, öelge teistele rohkem kauneid sõnu ja küll näete, te saate vääriliselt tasutud. Teisi on ju nii tore rõõmustada.