Sõber või mitte??

Eile üllatas üks töökaaslane mind päris tõsiselt. Terve selle nädala olen tundnud, et ta suhtub minusse kuidagi teisiti. Ei ole enam nii sõbralik nagu enne jne. Niisiis...eile hommikul küsis ta minult, kas ta on minu sõber ja lisas, et on sõber väikese tähega....nooo ma ei tea....see jutt on juba väga imelik....siis.... kallasin vee tema kohvile peale selle peale ütles ta, et ega ta nii abitu kaa ole jne....kuigi tahtsin vaid sõbralik ja lahke olla...mis vahet seal on, kes selle vee sinna tassi kallab...kui mina köögis olen, võin seda ju väga hästi teha....aga ju siis on vahe...Inimesed muutuvad üle öö....ja see muutumine käitumises tuli sellest, et olin kodus ühe päeva ja haige....äkki ta nuhkis mu arvutis?? Kuigi ma ei usu seda üldse, sest siit poleks ka midagi leida...ma ei hoia oma arvutis mitte midagi isiklikku. Pealegi....see töökaaslane on naisterahvas....oleks ta siis mees.....
Aga täna on sõbrapäev! Selle puhul võiksid kõik inimesed üksteise vastu palju kenamad olla, naeratused ei teeks paha. Tahaks, et õhtu tuleks kiiremini, sest mul tuli üks, oma arvates, hea mõte, mida võiks täna korda saata.

Sombutuju

Jälle üks sombune ilm. Ma ei tahaks mitte kui midagi teha aga pean. Vaatan aknast välja ja näen vaid udu…aga tahaksin näha päikest. Isegi vitamiinid ei aita mul väsimusega võidelda. Selliste ilmadega on õhtul juba kell 5 selline tunne, et tahaks voodisse pugeda ja magama jääda. Selline tunne on, et tahaks kah talveuinaku teha, et siis kevadel värskena ärgata ja tegutsema hakata.
Töökaaslane tegi enne minuga katse. Ta näitas mulle keerutavat naist ja küsis mis pidi naine liigub…mina ütlesin, et päripäeva….aga tegelikult liikus ta mõlemat pidi…nii päripäeva kui ka vastupäeva. Pidi oskama vaid vaadata. Alguses ma ei osanud vaadata aga pärast hakkas välja tulema.
Aga üks hea asi juhtus ka täna hommikul, mu lemmik tuli tööle. Ta oli kah haige olnud…nüüd on vähemalt parem olla kui üks sõbralik nägu vaatab mulle vahel harva vastu, sest see töökaaslane liigub palju ringi ja ta on suhteliselt harva kontoris.
Aga hakkan siis jälle õhtut ootama, et koju minna….ja kui midagi väga oodata, siis ei lähe aeg üldse kiiresti vaid venib

Ja olingi haige

Ja jäingi haigeks...täitsa haigeks kohe. Nii haigeks, et kuhugi minna ei saanud...ei kooli ei tööle. Kusjuures olen hakanud mõtlema, et haigus on keha moodus sundida inimest aega maha võtma. Puhkuse sa võid välja võtta või mitte aga keha sunnib sind puhkama....isegi vägivaldselt, sest haige ei ole hea olla ja haigust kasutab keha sinu vastu ära....see on karjuv füüsiline vägivald :D Aga noh, täna olen jälle tagasi omal kohal....oi kuidas ei oleks tahtnud hommikul tõusta, nii kangesti oleks tahtnud magada. Reedel kui ma kodus olin panin veel üht asja tähele....kuna reede on veel kooli/töö päev, siis reede läks kuidagi aeglaselt, seda muidugi kuni kella neljani, sealt edasi hakkas aeg nagu ikka kihutama. Oii kuidas ma tahaks, et oleks juba aprilli lõpp....vähemalt....kuulsin raadiost, et neljapäevast alates pidi külmaks minema ja reedel koguni kümme kraadi külma...tsiisos...ma külmun ära. Eii taha talvee

Helesinine unistus

Miks ei võiks minul olla kuskil mingi rikas “tädi Ameerikast”, kes mind hellitaks, ostaks mulle kortereid ja jagaks niisama lahkelt oma mammonat...sest nii kangesti tahaks oma kodu....see on see, millest ma unistan....nii päevad kui ööd...tahaks kuskilt lihtsalt raha saada kuigi ma ei tea kust....mängiks lotot...aga ma pole veel kunagi midagi võitnud....seega on see vist mõttetu üritus...sest raha mängiks palju rohkem maha kui võidaks....üle jääb ainult pangast laenu küsida ja siis maksta nii, et vett pritsib silmadest ja ka igast muust võimalikust august...aga nii palju kui mina olen aru saanud, siis teisiti kah ei saa. Kunagi peab ju päris oma kodu kah saama, sest jõle nadi oleks terve elu üürikas elada. Sisendan endale iga päev, et kui Kerttu saab hakkama saad ka sina....Kerttu ostis endale Männimäele 3 toalise korteri ja maksab nüüd iga kuu vapralt pangale laenu tagasi. Kui tema on laenust prii (siis on pea kah hall vast), maksan mina ikka edasi, sest ma pole ju endale korterit veel ostnud.....vat sellised mõtted siis täna ;)))))

Vastlad

Vaata hetkeks õue. Praegu on kell kohe-kohe üheksa saamas aga õues on nii meeletult ilus ilm. Kui ei teaks, arvaks et käes on kevad. Taevas on selge ja päike paistab. Kui veel linnud kah laulaksid, oleks täielik.....aga tuppa nende laul nii kui nii ei jõuaks....aga selle eest oleks mõnus õues jalutada. Aga õue ei saa ma veel niipea...kolme tunni pärast vast.
Täna on ju vastlapäev....täna peaks sööma hernesuppi, mängima vurridega, vastlaliugu laskma jne. Aga kui ma ausalt ütlen, siis ei tundu välja vaadates olema üldse mingi vastlapäev vaid pigem karjalaskepäevvõi midagi sellist.....
Millegi pärast tundub, et üks töökaaslane on mu peale pahane või kuidagi selline kummaline. Kuigi ma täpselt küll ei saa aru miks ta kuri peaks olema, sest enda teada ei ole ma talle mitte midagi teinud....asendasin vahepeal ühte teist tüüpi ja ei teadnud kõiki tolle tööülesandeid...võibolla selle pärast.....aga ma ei usu kah...Inimesed on imelikud...ühel nädalal on kõik ok ja teisel....enam mitte....

Selline on elu....

See on imelik kuidas üks inimene tuleb sinu ellu ja muudab nii palju. Poleks kunagi osanud ettegi kujutada kui hea on Tema kaisus olla, kui hea on Temaga niisama tühjast-tähjast rääkida, kui hea on üksteist kiusata...niisama mitte paha pärast, kui tore on mürada....ja see loend jätkub ja jätkub...Iga minuti tahaks Temaga koos olla....aga ei saa....selline on elu...Ja nagu kunagi “Kodus keset linna” öeldi, et elu ongi julm ja ebaõiglane...selline ta on jaa...
Kui nüüd teemat vahetada, siis avastasin just, et sellel aastal on 24. veebruar pühapäev ja seega ei mingit lühendatud päeva, vabast päevast rääkimata....see teeb meele tusaseks...oleks siis kasvõi laupäevaks sattunud, oleks reedegi lühem olnud aga ei...aga selline on elu...
Kui ma nüüd aknast välja vaatan, näen inimesi mööda kõndimas, autosid sõitmas ja mul tekib küsimus......miks inimesed tööl ei ole??!!?! Ma saan lastest aru, kes paneb koolist poppi, kes teeb endale päeva lühikeseks, kellel algavad tunnid hiljem vms...aga täiskasvanud.....no mõned on üliõpilased, kes siis lähevad loengusse, tulevad sealt....aga see kui palju jalutab niisama inimesi väljas....on arusaamatu....kellel on vahetustega töö, kellel puhkus, kes on FIE....aga jällegi pean tõdema...selline on elu....tahaks kah jalutada esmaspäeval niisama linnas ringi, sest siis vast poleks pühapäeval sellist vastikust ja esmaspäeval nii esmaspäeva tunnet.....aga ei saa seda endale lubada...ja nii ma peangi pöörama oma pilgu näd. Vahetuse suunas....siis saan kõndida linnas ja ajada omi asju...

Väsimus

Päevad on tõesti igaüks ise näoga. Eile oli mul täielik reede tunne aga praeguseks on see kadunud. Võibolla tuleb see halvast enesetundest võibolla aga magamatusest. Öösel ärkasin ma küll üheksa või kümme korda üles, külg oli väsinud, siis jälle olin käe ära maganud nii, et see oli surnud, küll lärmasid naabrid koridoris. Ja nii oligi, et ärkasin veerand seitse lõplikult ning otsustasin, et enam kauem ma oma häda ei kannata vaid käin ära. Ja enam ma magama ei jäänudki, ootasin ja ootasin et kell saaks seitse. Üllatavalt kaua aega kulus ja siin ma nüüd olen-unine, torssis, haigutav ja paha olla. Tahaks puhkust ma ütlen! Kaks sõbrannat puhkavad mul praegu, oi kuidas ma neid kadestan. Neil on aega enda jaoks, mina aga pean mitmel rindel rabama nagu peata kana. Kusjuures mõtlesin enda arvates kavala plaani välja, et jään haigeks. Päriselt ma muidugi haigeks jääda ei tahaks aga siis saaks natukenegi hinge tõmmata, sest tunnen kuidas elumahlad minust välja voolavad ja varsti olen ma nagu tühjaks pigistatud sidrun. Seda ei tohi aga juhtuda. Näd. lõpud on ka liialt lühikesed, et oma akusid laadida. Minu prioriteet on puhkus ja kui muud üle ei jää, siis võtangi kätte ja jään haigeks. Selle kuu ma ikka kuidagi ära pingutan....vast...Kõik räägivad, et veebruar on lühike kuu, pähh...kaks päeva lühem vaid....aga siiski parem ikka kui mitte midagi...Aga noh...siin ma nüüd siis istun ja ootan oma puhkust....ja oodata on veel kaua, kaua, kaua....